Miks kasutada pliivaba moona?

27. juuli 2024

Pliid sisaldavate kuulide kasutamine ei ole keelatud, aga kindel see, et sinna suunda maailm liigub. Nüüd on Sako toonud turule uue pliivaba moona nimega Sako Powerhead Blade ja väidab, et sellega on suudetud jagu saada pliivaba moona senistest probleemidest.

Puuk kärvab ja sääsed hoiavad eemale

12. juuli 2022

Käsi püsti, keda sääsed ja puugid suvises Eesti looduses närviliseks ei aja! Ma olen puukentsefaliidi vastu vaktsineeritud, kuid borrelioosi oht jääb ja iga kehalt leitud puuk teeb natuke närviliseks. Suve jooksul kümmekond leidu ikka, enamjaolt rohkem. Sääsetõrjepihusteid kasutan viimases hädas, sest nende lõhn mulle ei meeldi. Selle suve hakul jõudsid Eestisse Simmsi bugstopper riided, mis on töödeldud permethriniga. Aine, mis peaks eelkõige töötama puukidele, kuid mõjuma ka sääskedele. Proovimistulemused on videos.

10,2

5. mai 2021

Kevad on tänavu vindunud nagu tuli toores puus ja korralikku sooja polnud olnud. Tuulgi on pidevalt keerutanud ja kui kuskile ongi natuke soojem vesi tekkinud, siis on see kohe ka minema tassitud. Ja siis korraga leidsin merest, igasuguse loogika vastaselt, 10,2 kraadise veega sopid. Iga merikapüüdja teab, mida see tähendab!

Püütud kala ei ole mõtet püüdma minna

1. mai 2021

Pärnu jõgi, püüame paadist vimba. Kala nagu võtab ja ei võta ka. Midagi tilgub, aga ei midagi erilist. Ümbruse paatidest saab kala ainult üks vana mees, kes vahetpidamata vimba ja särge üles veab. Vähehaaval kogunevad kõik paadid tema ümber, aga kellelgi teisel nii hästi ei lähe. Kui vanamees pärastlõunal minekule sätib hõivame kiiresti tema koha - nüüd oleme meie eldoraados, nüüd püüame paadi triiki kala täis!

Kaks lugu koprajõgede kallastelt

26. aprill 2021

Esimene lugu. Jää kraavi pealt on lõpuks sulanud. Alustan jahti ühe suure kraavi jõepoolsest otsast, aga seal on esialgu vaikus. Mulle ei meeldi passida või ühe koha peal istuda, rohkem hindan hiilimist, mis on endale huvitavam ja loomal on ka suurem võimalus jahimees varakult avastada. Nii hakkan vaikselt vastuvoolu liikuma, kuigi tuul on nii selja tagant ja erilist võimalust õnnestumiseks ei ole.

Peipsi neli nägu

15. märts 2021

Uskumatult ilus talv anti meile tänavu ja tuleb veel viimast võtta, sest mine tea, kas jääd enam kunagi tulebki. Sülitan nüüd kolm korda üle õla. Talvist sikuskapüüki Peipsil ei asenda mitte miski, see on nii eriline tunne kui lähed hommikul vara järvele, teed mulgu, lased sikuska vette, teed paar tõstet ja siis käib vastu lanti tonks. Kirjeldamatult äge tunne on kala rauatükiga üle kavaldada. Edasi on vaja ainult õnne - peab lootma, et leiad augu kus ahven hakkab ketti tulema ja suur kala teeb ka suu lahti. Kui ei tee, pole ka hullu, sest iga Peipsil käik on nauditav ka siis kui kala eriti ei saa. Käisime järvel neli päeva jutti ja juba ainuüksi vahelduv ilm pakkus emotsiooni, mida kuival maal ei tunne.

Ideaalne päev - päikeseline, tuulevaikne ja kala võtab.

Meriforellikõverike lugu

8. märts 2021

Kõverad meriforelli landid on viimastel aastatel saanud väga populaarseks ja põhjusega - need on tõesti väga head ja töötavad plekid. Tänaseks teavad seda landikuju kõik tõsisemad merikakütid, aga kuidas "kõverik" landikarpidesse jõudis ja miks oli vaja just sellise kujuga lanti?
"Kõverike" põhikuju saagis, viilis ja painutas kümmekond aastat tagasi välja Rein Truumets. Eesmärk oli välja töötada lant, mis hakkab kerimispausi ajal ümber oma horisontaaltelje pöörlema, aga vajub aeglaselt ja võimaldab teha pikki pause. Olles ise nende lantidega algusest peale püüdnud julgen öelda, et just pauside ajal vajumine ja ümber oma telje pöörlemine on kaladele vastupandamatu.

Esimese põlvkonna "kõverik" ja 4,7kg meriforell.

Praktiku telekaga kalal

28. veebruar 2021

Eestis hästi tuntud ja kalameeste poolt hinnatud "Praktik" kajaloodi tootja on valmis saanud veealuse kaamera testpartii ja üks tuhandest sattus meie kätte katsetamiseks. Esmamuljeid näeb videost.

Mida teha 30kg ahvenaga?

22. veebruar 2021

Kui kala võtab ei ole sikuga 15 kilo ahvenat päevas püüda eriline kunst. Saab ka rohkem, kui piiraguid veel polnud tuli ette ka 40kg päevi. Palju keerulisemaks läheb siis, kui koju tassitud kalahunnik tuleb ära puhastada ja ära süüa.

Akutrellipuuriga Pärnu lahel

17. veebruar 2021

Mõnda aega olen kadedusega vaadanud, kuidas sõbrad akutrelliga jäässe auke puurivad ja arvanud, et ma saan ikka ilma hakkama ja nühin oma augud käsitsi sisse. Aga Peipsil kala otsides on vahel õhtuks käed nii väsinud, et viimaseid pöörded lähevad jäässe ainult tahtejõuga. Jääpuuridele mõeldud adaptereid olen poodides näinud, aga kui hakkasin otsima millistele tingimustele peaks vastama akutrell, siis jäin hätta. Kui leidub veel sama rumalaid kalamehi nagu mina, siis videost saab vähemalt algteadmised millist puuri ja trelli valida ning mida peaks akutrelliga jääle minnes jälgima, et asjad ja ise terveks jääks. Kalu näeb muidugi ka.

Nostalgiamatk Tänavjärvele

9. veebruar 2021

Juba mitu aastat kipitas, et peaks minema Tänavjärvele - kohta, kus sai kunagi alguse minu tõsisem kalameheelu. Mälestused on head, me veetsime selle Nõva põlenud metsade vahel paikneva järve ääres päevi ja öid, püüdsime kala ning tundsime ennast hästi. Tänavjärvest on pärit ka minu Eesti suurim ahven, mis kaalus 960 grammi. Ühel hetkel muutus koht aga nii ülerahvastatuks, et huvi kadus ära. Nüüd oli väljas paras koerailm, lumi metsas küll paks, kuid väljas paar plusskraadi, lisaks mõõdukas tuul ja vihmasadu. Tundus just õige aeg nostalgitseda ja oli ka lootus, et nädala sees ei ole platsil ehk ühtegi teist inimest. Plaan oli jääda ööseks, konnata ja kui jää laseb, siis kala püüda. Kuna mulle meeldib soojas magama minna, siis andis Jahipaun mulle proovimiseks kaasa ka matkagaasil töötava soojapuhuri, millega telki kütta. Lühikokkuvõte nii ööst metsas kui soojendi võimsusest on videos.

Kui kukkus, siis võttis

7. veebruar 2021

Talv on äge aeg ja ahvenapüük Peipsil kuulub vaieldamatult selle juurde! Kui jääd on ja kala natukenegi võtab, üritame alati talve jooksul vähemalt ühe pika nädalavahetuse järvel veeta. Seekordseteks märksõnadeks said külm ilm, jääpragu ning auhinnaks kannatlikkuse eest "võtt nagu vanasti".

Kahe tunniga norm täis, asjad kokku ja kojusõit.

Kraaviahvenad

18. jaanuar 2021

Mis võiks olla veel ägedam, kui leida väikesest, kraavimõõtu ojast aplalt toituv ahvenaparv ja neile sikuska nina ette lasta. Talipüügimekad on küll Peipsi järv ja Pärnu laht, aga vahel tasub proovimas käia ka jõesonnidel ja väiksematel järvedel, sest neil võib saada lihtsalt uskumatuid elamusi. Kala võib olla ka poolemeetrises vees ja kui seal midagi nina ette kukub, siis hakkavad matsud käima.

Kuritöö ja karistus

11. jaanuar 2021

Ma olen kogu aeg arvanud, et jänese ja rebase vastasseisud kuuluvad rohkem muinasjutumaailma, sest väga tihti näeb neid põldudel kõrvuti toimetamas ja mõlemad paistavad teadvat, et ega rebane jänest kätte ei saa. Alati aga nii ei lähe.

TRALLI HAKKAB SAAMA

2. jaanuar 2021

Kui sul on 10-aastane poeg, kes on kalapüügi järgi hull, siis ei lasta isegi 1. jaanuari hommikul korralikult välja puhata. Olime seekord Lõuna-Eestis ja hommikul käisime kohe ühe väikejärve jääd proovimas. Kandis küll ja lasime sellele sikudega ringi peale, kuid ainsaks tuvastatud elusolendiks jäi alamõõduline haug. Jää kandis korralikult ja otsustasime proovida ka teise väikejärve pealt.

Äikesekalad

16. juuli 2019

Kas kala võtab äikesega? Esmaspäeva õhtul läksin kodujõele mikrojitamise plaaniga ja vahetult peale saabumist pani taevast esimese litaka ära nii, et maa värises. Kõik mõtlesin, sest näiteks forellipüük peale äikest on mulle üsna tulutu tegevus tundunud.

Kohanätakas 2: kalal suu kinni

23. juuni 2019

Mulle meeldib suvel Emajõe ääres käia nii, et pärastlõunal kohale, õhtune püük, lõke ja ööbimine, teise päeva hommik ja tagasi. Jaanipäevanädalavahetus pakkus seekord ideaalset võimalust mõnusaks kohapüügiks. Kahjuks oli kalal suu üsna lukus aga päris tühja käega koju ei tulnud.

Kohanätakas

17. juuni 2019

Pühapäeval läks lahti kohapüük siseveekogudes. Nädalavahetusele langev avapäev on alati jama, sest püüdjate hord Emajõel on tohutu, aga ega minemata jätta ka ei saanud. Minu vaev sai 1,8kg kala näol tasutud kohe hommikul, päeva peale tuli kala paati ilusti aga kotti rohkem midagi ei toppinud.

Mikrojigiga kodujõel

10. juuni 2019

Mitu aastat olen hoogu võtnud, et rohkem aega panustada väikeste jigidega püügile - ritv-rull-nöör on ammu valmis, jigisid ja peasid olen kokku ostnud, aga püüdma pole viitsinud minna. Nüüd oli käes hetk, kui merel ulus torm ja teha polnud muud mõistlikku kui kokku krabatud varustus paati visata ja kodujõele jigitama minna.

Kui lähedal on karu?

30. mai 2019

"Kala on alati lähemal, kui sa arvata oskad," õpetas forellikütt Rein Truumets mind merikapüügi algusaegadel. Ongi. Sellele vaatamata teen mina paadis ikka viskeid, nagu tahaks landi teise maailma otsa virutada, aga tema rahulikult lühikesi. Kala saab ta alati rohkem.
Igal kevadel hakkavad webis liikuma pildid karujälgedest. Sel kevadel oli üks noor mõmm minu kodukohas tuianud üle Jüri-Patika kergliiklustee ja kohe oli nett kisa täis, mõned vanemad rääkisid tõsimeeli, et nüüd ei luba nad lastel jala kooli minna. Nagu oleks karu loom, kes jutustavate laste häält kuuldes metsast raevunult välja jookseks ja lapsele turja kargaks. Kui lähedale inimasustusele karu siis tuleb?

38/108/33

26. mai 2019

Sellest kutist kasvab kalamees. Kindlasti! 9-aastane Joonatan on minuga Hiiumaal tuulehaugi püüdmas teist korda aga ma olen alati valmis temaga uuesti kalale minema. Emotsioonid, mis selle noore kalamehe näost peegeldavad kui tuulekad lanti togivad, otsa jäävad ja veest välja hüppavad, on lihtsalt võrratud. Neid näoilmeid juba sõnadesse ei pane. Ja see võistlushasart, et kas ta suudab vanamehele pähe teha!

Vesi külm, kala kadunud

5. mai 2019

Pidevalt suunda muutev tuul ei lase mereveel korralikult soojeneda ja piisab poolest päevast ida- või lõunatuultest ning vesi on paugust jääkülm. Mingid kalad õnnestus suure vaevaga ikka üles leida.

Meri paksult "konna" täis

1. mai 2019

Täna keeras tuule korraks läände ja kuna kalendri järgi on käes parim aeg meriforelli püügiks, siis läksime kohe merele.

Vimmalaksud 2019

29. aprill 2019

Pole ma eriline "pikalati" mees aga paar korda kevade jooksul käsiõngega särge või vimba püüda on kihvt. Eriti vimba, sest kala on suur ja tamiil vingub kui elukas vooluvees putku pääseda üritab.

Merikad istusid häbematult madalas

21. aprill 2019

Lihavõttepühade ilus ilm lausa sundis tegema esimest sellekevadist merikapüüki. Hiljaks on see jäänud, aga ega õiget ilma pole olnud ja viimasel ajal ei viitsi enam igal vabal hetkel mere äärde ronida.

Kui tark ja ettevaatlik on kobras?

16. aprill 2019

Kobrast peetakse väga ettevaatlikuks ja targaks loomaks. Tühjagi! Sel kevadel sain nende loomade kohta teada nii mõndagi uut ja nii mõnigi müüt sai kummutatud. Räägitakse, et pruugib kopral inimene ära tunda kui ta sellest sabalaksuga teada annab ja edaspidi on terve kraav või jõgi pikka aega vaikne. See kõik ei vasta tõele, hämaruse saabudes on nad väga julged ja uudishimulikud.

Kuidas ma kanaga kobrast peibutasin

11. aprill 2019

Naljakas kohtumine keskkonnainspektoritega. Ajasime eile õhtul jahikaaslasega enne passima minekut koprakraavi ääres juttu, kui lähenes kastikas, sabas kummipaat. Jõudsime mõelda, et kus kurat sellega nüüd minnakse, kui märkasin autol keskkonnainspektsiooni logosid.

Tänavuse hooaja seitsmes kobras.

Teine

7. aprill 2018

Lõpuks on enamikes kohtades veed lahti ja koprad aktiivseks muutunud. Tänavune teine tuli kaldale kell 6 hommikul. Lühikeseks see hooaeg jääb, aga nii on.

Koprad tegutsevad, tedrekuked kogunevad ja sookured laulavad

1. aprill 2018

Esimesed kraavid ja allikarikkamad jõed on lõpuks ometi lahti sulanud ja taas on põhjust metsas kolada, sest koprad on muutunud aktiivsemaks ja ka mujal looduses on lõpuks näha kevade märke.

Kalalaager Ahvenamaal

5. märts 2018

Märtsi esimestel päevadel käisime esimest korda talvel Ahvenamaal, eemärgiga püüda sikuga ahvenat ja ehk saada jää pealt kätte ka mõni koha. Kohtadest ja kala landieelistustest ei teadnud me suurt midagi ja selle kohta oli tulemus väga hea.

13,7

11. veebruar 2018

13,7kg ilusas mõõdus ahvenat on tänavu Peipsil täitsa arvestatav saak. Püük käis rauaga, sest Peipsil kombainitada või mõllitada on minu jaoks mõnu rikkumine. Kui poolekilone päts ikka laksu vastu sikut paneb, siis seda tunnet ei saa võrrelda mitte ühegi kalapüügiga.

Peipsil on vanad head ajad tagasi

4. veebruar 2018

Hooaja esimesed kümme kilo maru ilusas suuruses ahvenat on käes! Niisugust püüki nagu laupäeval Peipsil ei osanud ma küll oodata. See tuli see nagu pauk luuvarrast, sest mõttes olin ma Peipsi selleks talveks juba maha kandnud. Kala polnud korralikult juba sügisel ja esimeste nädalate püügid näitasid, et tulemas on mikroahvenate aasta.

Esimene kohtumine hirvega

29. jaanuar 2018

Põhja-Eesti mandrirott nagu ma olen, polnud ma hirve vabas looduses kunagi näinudki. Alles sellel aastal sattusin esimest korda Lätti hirvejahile ning jaanuari viimastel päeval ka Hiiumaale. Ega ma suurt midagi oodata osanud, teadsin vaid seda, et hirv on ettevaatlik ja väga väle loom, ning nagu selgus, vastas see kõik ka tõele. Kütiliinis tuli minu peale kaks hirve, kes tundsid mind ära hetk enne lagedamale kohale jõudmist, keerasid 90 kraadi ja põgenesid väga kiiresti läbi võsa, kus nad ainult üksikutel hetkedel välja paistsid. Lask tabas ja nii lõppes minu elu esimene kohtumine hirvega vabas looduses.

Talvine meriforelli võrgupüük on äge

19. jaanuar 2018

Naine naerab, kui ma tööpäeva varahommikul neopreenist kalamehepüksid kontoririiete otsa ajan ja kodust minema hiilin. Nii on lihtsam, ei ole vaja mere ääres riietuma hakata ja saab kohe vette minna. Mulle väga meeldib talvine pükstega võrgupüük, see annab alati päevale värvi ning vahel ka mõne ilusa meriforelli.

Aastalõpusabad

1. jaanuar 2018

Mida teha siis, kui merest forelli püüda pole enam mõtet, siiaga on ikaldus ja jääd ka ei ole? Õige vastus on, et tuleb minna kodujõe äärde meriforelli ja lõhet püüdma.

Kalapüük mis pakub jahiga võrdväärset adrenaliini

16. november 2017

Lõhe ja meriforelli püük jões on ainus kalapüük, mis pakub jahiga sarnast adrenaliini, sest kala on võimalik näha. Täpselt nagu hiiliks keset nisupõldu matsutavat metssiga. Lendõnge ja pinnaputukaga püük on ilmselt niisama äge, aga pole minu teema. Täna tehti lõhejõed uuesti keelu alt lahti ja kala paistab jões veel palju. Kohe esimeste nähtud pesakohtade peal käis täie hooga meriforellide pulmatrall. Heledad küljed välkusid ja kruusapilved kandusid vooluga allavett. Loogiline, õiget külma pole ju olnud ja vett on jõgedes palju. Pildil oleva kala leidsin ühest pesadevahelisest august, kus ta hoidis silma peal konkurendil ja temast silmnähtavalt suuremal kaasal. Kolmanda heitega tuli ta landile järgi ja togis seda meeleheitlikult, pidades väikest Salmo Hornetit ilmselt veel üheks konkurendiks või pesarüüstajaks, kellele on vaja tuul alla teha.

Härrasmeeste kalapüük

11. november 2017

Mitte, et mina mingi härrasmees oleks, pigem ikka tavaline maakas, aga just nii ma viimast Ahvenamaa kalatrippi nimetaks. Reede õhtul, peale tööpäeva lõppu istusime Tallinnas lennukile, lühikeste peatuste järel Helsingis ja Turus, maandusime kolm tundi hiljem Mariehamnis. Pool tundi taksosõitu ja olimegi kohal. Tegelikult võiks ka hommikuse lennuga minna, püügiaeg sellest oluliselt ei vähene. Kuid ärme unusta, et kalapüük on siiski seltskondlik ajaviitmise vorm, eriti see härrasmeeste oma, ja mõni liiter head Vene viina aitab korralikult sotsialiseeruda.

Lugu paljast soomlasest, ahvenatest, järveforellist ja teekonnast

11. november 2017

Ööbin Soome kaguosas Repovesi metsas. Üksi. Hommikuks on öö otsa ulunud tuul ja vihm on järgi jäänud, teen tule üles ja keedan kohvi. Esimene lonks tahab kurku kinni jääda, sest märkan järve vastaskaldal inimest. Alasti! Õhk on heal juhul 7 ja vesi 5-6 kraadi. Kuju kaob puude vahele. Repovesi on küll väga pop matkamispaik, aga on sügis, ilm sitt, nädalavahetus pole veel käes ja ma ei näinud terve eilse päeva ühtegi inimest. Nüüd siis kohe nii, puuga vastu pead! Jõuan mõelda, et äkki käis mõni hulluke ujumas, kui kuju ilmub vahetult enne minu laagriplatsi jälle välja. Hõõrun igaks juhuks silmi, aga ta ongi alasti. Naine! Tissid rapuvad kui ta üle rippsilla tuleb.

Vaikne metsaelu Narva jõe kallastel

19. oktoober 2017

Rajakaamerareportaaž Ida-Virumaalt, inimese silmade läbi. Sündmuskoht asub mõne kilomeetri kaugusel Narva jõest, kohas kuhu juhusliku inimese jalg satub haruharva. Loo tegelasteks on kaks kährikut, kaks metssiga ja peategelasena astub üles suur isakaru.

Rannas ainult väike kala ja sedagi vähe

10. oktoober 2017

Suur meriforell on kala, kelle kättesaamise nimel ma olen valmis piki päevi merel veetma ja spinninguga vehkima. Tean ju küll, et praegu on veel natuke vara ja esimesed külmad ööd, mis kaldaalust vett korralikult jahutavad tuleks ära oodata, aga mis sa hing ikka teed, kui kisub merele.

Tapjasokk

5. oktoober 2017

Kohtusin ühel hommikusel metsaringil loomaga, keda jahimehed kutsuvad tapjasokuks. Õnneks pole tal kihvasid nagu muntijaki kitsel, kuid tema pikad üheharulised sarved võivad liigikaaslastele ohtlikud olla küll. Kui tavaliselt on ilma harudeta, nn piiksarved üheaastastel sokupoissidel, siis sellel loomal on vanust ilmselgelt rohkem. Olen kuulnud jahimehi selliste sarvedega kitsi nimetamas "tapjasokkudeks", sest puuduvate sarveharude tõttu, mis toimivad stopperina, on nad võimelised pulmamängude ajal oma vastased tapma.

Hõbe on rannas

2. oktoober 2017

Nädalavahetusel õnnestus tabada sügise esimesed hõbedased merikad. Suured nad polnud ja koju ma neid ei tassinud aga sügisene meriforellipüük oli nagu ikka emotsiooniderikas - kui kala leiad ja võtma saad, siis elavad nad ainult saba peal ja küünal järgneb küünlale.

Sööme Eestis kasvanud toitu

13. september 2017

Nägin ükspäev Facebookis üleskutset "Sööme 100 päeva puhast Eestis kasvatatud toitu". Tore üleskutse, aga tahaks teksti parandada - sööme 100 päeva puhast Eestis kasvanud toitu! Ulukeid ja päriselt söödavat kala ei saa kasvatada. Nad elavad ja kasvavad ise. Vaba ja õnnelikuna.
Ma olen toiduga õnnistatud inimene. Rohkem kui pool elu olen püüdnud vabas looduses elanud kala. Poes müüdavast kasvatusekalast, kes on enamiku elust toitunud teadmata koostisega graanulist ja ravimitest ning mille värskusaste on äärmiselt kahtlane, ei taha ma midagi teada. Viimastel aastatel on toidulauale lisandunud vabas looduses elanud ulukite liha, millest paremat lihtsalt ei ole. Põdra või sokulihast
böff või carpaccio, praetud välisfilee, mahlane ulukiburger, suitsukobras, päriselt lihast tehtud suitsuvorstiga võileib või metsseapada. Kõik need viivad keele alla ja nimekirja võiks veel pikalt jätkata.
Põllu- ja aiasaaduses tulevad niikuinii juba aastakümneid ämma talu põllult, mitte Poolast või veel kaugemalt.
Kõige selle krooniks on mind õnnistatud elukaaslasega, kes oskab kõigest sellest kuradi hästi süüa teha. Ta ise tahaks vahel restorani sööma minna, aga mind on suhteliselt raske veenda, sest restoranis ei saa nii hästi, kvaliteetselt ja tervislikult süüa kui meie kodus.
Lõpetuseks tahaks Facebooki üleskutset veel parandada. Miks ainult 100 päeva? Sööme ainult Eestis kasvanud toitu!

Siig liigub

13. september 2017

Merevee temperatuur on kohati langenud 10 kraadini, mis peaks olema igati paras sügisese siiapüügiga alustamiseks. Mõeldud-tehtud, aga vara tõusta ei viitsinud ja lõuna paiku püügikohta jõudes selgus, et täpselt seesama mõte läbi käinud veel ühe kalamehe peast. Loomulikult oli ta hõivanud parima püügikoha. Samas, mees oli hommikul juba kaks siiga kätte saanud.

Kohvikukalad

23. august 2017

Võtame Pakri saarte all lestavõrku, igast linast midagi tilgub, aga korralikku võrgulesta on tänavu vähe. Võib ju ka olla, et me pole veel suutnud läbi hammustada, kus ja mis sügavuses kala liigub. Kokku tuleb vast kümmekond kilo kala. Tegelikult pole hullu, aega veel on ja praegu on vaja ainult kala üles leida. Sel pühapäeval, 27. augustil toimub Peetri kohvikutepäev ja juba neljas kord teen ka oma koduväravad lahti, et pakkuda külalistele head kala ja täpselt nii nagu mulle endale seda süüa meeldib - võimalikult naturaalsena, praetult, suitsutatult, marineeritult, salatina jne.

Kuidas me jääkülmast veest lesta püüdsime

10. august 2017

Veetemperatuur Pakri saarte all on kõigest 8,4 kraadi. Keset suurt suve! Lisaks on idakaarte tuul merest vee ära varastanud ja vees võib näha kive, mille olemasolust mul halli aimugi polnud. Nagu ikka liigub ära pealmine soe veekiht, aga kuna loodus tühja kohta ei salli, siis tuleb sügavast asemele külm vesi. Mul oli plaanis selle aasta esimene võrgupüük, sest lest on juba paks, ahven on parves ja võib trehvata mõne ilusa siia otsa. Eestlane ju teab, et "idast pole kunagi midagi head tulnud" ja "idatuul paneb isegi tünnist kala pihta", aga proovimata jätta ka ei saanud. Tulemust saab vaadata siin.

Kalastajaga Vormsil haugijahil

2. august 2017

Kui mingi kala on vaja kindla peale kätte saada, siis see ei õnnestu. Tavaliselt lihtsalt on nii! Ketis kalad pole ja kaamerate kaasavõtmine tähendab juba eos ebaõnne. Seekord andis põhjuse haugi püüdma minna "Kalastaja" ajakiri, kuhu on vaja lugu veteröövli jahist Väinameres. Viisin peatoimetaja Ralfi Vormsi alla, kus ma ei ole veel kunagi saagita jäänud. Mõtlesin endamisi, et näitan, kui lihtne on merest kala üles leida ja suundusin otsejoones madalikule, mis on nagu sahver. Ma ei mäleta korda, mil seal kala poleks olnud. Seekord ei olnud! Videokokkuvõtet päevast saab vaadata siit.

Kõdistada kõrva tagant või ...

27. juuli 2017

Noorloomad on rumalad ja pakuvad oma ulja uudishimuga unustamatuid vaatepilte. Koprakutsikad paistavad praegu olevat täpses selles eas, kus uudishimu võidab alahoiuinstikti ja nii ma üks õhtu kraavi peal mõtlesin, et kas teha talle pai ja sügada kõrvatagust, pakkuda peo pealt süüa või võtta sabast kinni ja visata kaldale. Video viimastes kaadrites olev tänavune kutsikas tuli tõepoolest haardeulatusse.

Häbilugu

20. juuli 2017

Raisk, nii närvi ajab. Käisin Peipsil ja sain pika päeva tulemuseks viis ahvenat. Needki suure vaevaga ja ainult tänu tahtejõule kinni võetud. Tahaks jubedalt ropendada, aga avalikult pole ilus.

Parim uni lahtise taeva all

13. juuli 2017

Kalal või jahil käies meeldib mulle lahtise taeva all magada. Kui uneaega on vaid kaks-kolm pimedat tundi viskan tavaliselt magamiskoti heina sisse või liiva peale ja magan seal ära. Viimastel suvedel olen ka lihtsalt autokastis külitanud. Aasta tagasi nägin matkamees Tõnu Jürgensoni videot imelihtsalt lahtikäivast matkasarkofaagist ja sain kohe aru, et täpselt seda asja on vaja. Hädasti! Nädala alguses viis tee mind üle pika aja Tõnuga kokku ja nüüd on mul olemas parim asi, millega metsas kiired unetunnid veeta.

Kuidas forellikütt Truumetsast kohajigitaja sai

6. juuli 2017

„Mul pole nööri, trossi, õiget ritva ega ühtegi jigi,“ teatas vanameister Rein Truumets resoluutselt, kui teda Emajõele koha püüdma meelitasin. Mul õnnestus talle siiski selgeks teha, et ta võib niikaua kaldal angerjat, latikat ja koha tonkatada, kuni mina kohaauke läbi taon ja kaasa ta tuli. Etteruttavalt võib öelda, et tonkamehest sai selleks korraks jigipüüdja ja mina sain kätte oma seni suurima koha. Videokokkuvõte kahepäevasest kalatripist on siin.

Kährikumamma näitas kutsikaid

29. juuni 2017

Lugu seeriast "läksin mina". Seekord kindla plaaniga saada videosse ja võibolla ka optikasse kesikupunt, kes igal õhtul söödaplatsil käib. Pukis istuda mulle ei meeldi, panin sigadele veidi vilja ja jätsin kaamera tünni otsa salvestama. Ise tuiasin lagendikel ringi, et vajadusel tagasi hiilida. Sead oleks mu plaane justkui aimanud, nemad oma nina välja ei pistnud, aga seeeest tuli kährikuema viie kutsikaga. Neli ja pool minutit oli plats täis sagimist, söömist ja mammakähriku korrapidamist. Kihvt!

Põrsakari

29. juuni 2017

Midagi nii rõõmustavat, kui eile õhtul rajakaamera ette jäänud üheksapealine põrsapunt, pole tükk aega näinud. Sellel jahimaal kohtasin viimati metssigasid möödunud aasta novembri keskel ja pärast seda pole olnud jälgegi.

Julge kõrvik

28. juuni 2017

Läksin mina kahe vasikaga põdramammat vaatama aga nemad olid metsas peidus. Kaamera ette jäi hoopis üks vahvalt julge kõrvik.

Ilusad kohad Suur-Emajõest

26. juuni 2017

Jaanipühade lõpetuseks käisime Kalastaja peatoimetaja Ralfiga Emajõel koha püüdmas. Läks nii nagu minema pidi - kohalik mees sai omad kalad kätte, kaugelttulnu pidi leppima emotsioonidega.

Jaanimöll

26. juuni 2017

Jaanilaupäeval läks söödaplatsil lahti tõeline möll, sead oleks justkui teadnud, et suurte pidustuste ajal neid keegi segama ei tule. Viiene kesikute punt väisas platsi mitu korda ööpäevas ja isegi keset päist päeva. Meie tööks jäi ainult nende ninaesist täiendamas käia.

Vegan jaanid

23. juuni 2017

Teate ju küll seda ütlust, et "vegan tähendab indiaani keeles "Sitt Jahimees"", mul on see päev käes ja jaaniks jäi sokk koju toomata. Viimased kümme päeva olen metsas käinud peaaegu kõik õhtud, loomi näinud igasuguseid, aga enda näpp jäi sirgeks. Videos on mõned värisevad kaadrid viimastel õhtutel kohatud ulukitest aga õigetel hetkedel polnud muidugi aega kaameraga jännata.

Pakri tuulehaugid

5. juuni 2017

"Wherever we want to go, we go. That's what a ship is, you know. It's not just a keel and a hull and sails, that's what a ship needs. Not what a ship is. What the Black Pearl really is, is freedom."
Mitte, et ma suurem asi kino- või tsitaadifänn oleksin, aga see jupp Kariibi mere piraatide stsenaristidelt kõnetab mind millegipärast. Peamine, mida mereleminek mulle annab, ongi vabadusetunne, seda kirjeldada on keeruline, aga samasugust emotsiooni ei ole ma osanud leida mitte kuskilt mujalt. Viimati tundsin seda pühapäeval, kui täisgaasil Kurksest Pakite poole sõitsin. Eesmärk oli päeval tuulehaugi trollida ja õhtul meriforelli kohad üle käia.

Kohtumine metsseaga

3. juuni 2017

Laupäeva, 3. juuni varahommikul kella nelja paiku hiilin ettevaatlikult mööda põldu. Päike on juba tõusnud, aga sooja veel ei anna ja härmatisest hallid talirapsi lehed annavad märku juunikuisest öökülmast. Vastikuvõitu kevad ei suuda sel hetkel aga tuju rikkuda, sest kuldkollases rapsiõieväljas paistab kaugele välja metssea tume selg, mis kaitsva metsa poole liigub. Kuulis mind või tundis lõhna ära, on esimene pead läbiv mõte, kuid jätkan siiski põlluserva poole hiilimist.

Üheksa suurt metssiga ja kolm põrsast söödaplatsil. Võimalik, et kohtusin sama karjaga.

Traditsioonid

30. mai 2017

"Issi, kas ma pean kohale jõudes kohe magama minema," küsis 7-aastane Joonatan Rahuküla sadamas, kui sättisime end traditsioonilisele igakevadisele Hiiumaa tuulehaugipüügile. Joonatan ei tea traditsioonidest muidugi midagi, tema jaoks oli see esimene kord kaasa saada. "Seal ei keela sind küll keegi," teatas vanem vend Joosep talle elutargalt vastuseks. Joosepil on juba vähemalt kaheksas järjestikune aasta minuga Hiiumaal. Midagi on selles meremättas, et iga kevad sinna tagasi veab - ilmselt head sõbrad, mõnus äraolemine ja kalapüük koos poegadega. Mida võiks üks inimene veel tahta?

Vormsi haugichill

23. mai 2017

"Kumb on tähtsam, kas lasteaed või toit? Ikka toit," põhjendas mu 7-aastane poeg Joonatan kavala näoga emale, miks ta peaks lasteaeda minemise asemel tulema minuga Vormsile haugi püüdma. Ma olen pidanud talle terve talve ja kevade vähemalt korra nädalas selgitama, et praegu käib jääpüük ja nüüd on haugil keeluaeg ning leidma muid põhjendusi, miks me vetehunti püüdma ei lähe. Te oleks pidanud tema nägu nägema, kui ta sai aru, et nüüd on kauaoodatud hetk lõpuks käes.

Kõige ägedam mutilõks

18. mai 2017

Mõned aastad tagasi juhtisin saatesarja "Suvel võib" ja tegime episoodi mullamuttidega võitlemisest. Oli päris naljakas, proovisime isegi vana bemmi summutist heitgaasi maa alla lasta ja Ain Allas ootas labidas käes, kunas mutt Kati Murutari aias nina maa seest välja pistab. Peale seda saadet tuli minu juurde mees, kes ütles, et kõige parema mooduse jätsite te näitamata ja seletas kuidas peab mutte püüdma - võtad augud lahti, igaühte natuke bensiini sisse ja siis tuli otsa. Pilt pidavat olema nagu sõjafilmi lahinguväljal. Jälgima peab ainult seda, et mõni käik ei läheks naabrivanamuti kasvuhoonesse, siis pidavat suuremat sorti pahandus tulema.
Juba mõnda aega on Jahipaunas müügil olnud paukpadrunil töötav mutilõks. See on ka nagu selline (jahi)mehelikum mutipüügiriistapuu, mis teeb pauku ja puha. Mulle anti seda proovida ja lühike videokokkuvõte mutijahist on siin.

Minust on saamas maakas

16. mai 2017

Avastan vahel, et minu mõttemaailm muutub üha maamehelikumaks või vähemalt mulle endale meeldib nii arvata. Näiteks pakkus ämm ükspäev puudelõhkumise lõpetamise puhul kohvi kõrvale napsi ja ma valisin riiulist magusa, šokolaadi-rummimaitselise Kiiu torni! Õudne mõeldagi, et see maitses mulle. Kirjutada tahtsin aga hoopis puude lõhkumisest, sest on väga vägev tunne oma talvepuud ise valmis teha. Umbes nii nagu üks mees võiks osata kala või metssea üles leida ja toiduks kinni võtta, nii võiks ta suuta ka talvel maja soojaks kütta.

Nutt ja hala

8. mai 2017

Nädalavahetuse kalapüügid läksid kõik sinna, kuhu päike ei paista. Või kas ikka läksid? Kuidas teha nii, et teiste püütud kalad enda tuju ära ei rikuks?
Reedel sain töölt varem minema ja kell 17 oli paat meres. Täpselt õige aeg õhtuse forellipüügi alustamiseks, sest päev läbi paistnud päike lihtsalt pidi olema soppides vee soojemaks kütnud. Tunne oli mega, pikk nädalavahetus oli algamas ja kohe pidid hakkama kalad tulema. Mootoril käik sisse, kurss esimese kari tippu, vesi oligi 9 kraadi, vise ja kaks kala olid kohe landil järgi, aga näha et väikesed.

Kala oli meres palju ...

Mis maitseb paremini kui siig

4. mai 2017

Mulle meeldib toores kala, eelistan seda alati praetud, hautatud, küpsetatud jm versioonidele. Paljudes tekitab toore kala pakkumine okserefleksi aga pooled neist leebuvad, kui saavad aru, et jutt käib õrnalt soolatud värskest kalast. Soolatuna eelistan kindlasti meriforelli, lõhet jaräime, talvel ka ahvenat ja koha. Siiast paremini maitseb neist aga ainult üks ja selleks on vimb.

Lumetormijärgsed vimmad

2. mai 2017

Pühapäeva, 30. aprilli õhtu. Rohkem kui ööpäeva rõvedalt marutanud lumetuisune tuul, mis ähvardas pikad pühad täiesti pekki keerata, on lõpuks järgi andnud. Merele asja ei ole, aga mul on vaja Pärnus „Kalastaja“ ajakirja jaoks intervjuu teha ja ühendan kasuliku meeldivaga. Seekord justnimelt niipidi. Lepime Urmasega kokku, et teeme Pärnu jõel kiire õhtuse vimmapüügi ja katsume selle käigus ka jutud ära rääkida. Minu eesmärgiks on saada kolm vimba, täpselt niipaljust viitsin korraga teha üht oma toore kala lemmikretsepti.

Vimb - superhea äkilisekala

Suitsukobras ja kopravorst

28. aprill 2017

Hooaja lõpus läksid kütitud koprad tootmisse ja nüüd on käes see õnnis päev, kui suitsuliha ja õllevorstid on minu kätte tagasi jõudnud. Midagi ei ole öelda, mõlemad maitsevad kuratlikult hästi.

Isuäratavad kopraliha lõigud.

Pehmo

25. aprill 2017

"Pehmo" teatas naine selge ja kõlava häälega, kui kalalt tulles talle kimbu lilli ulatasin. Ta juba teab, et tavaliselt järgneb lilledele jutt, et kuskil olid mingid kalad ja homme on vaja sinna ilmtingimata tagasi minna. Lilledega koju saabumise traditsioon algas siis, kui lapsed olid väiksemad ja terve nädalavahetuse mahakalastamisele kodus hästi ei vaadatud. Kord kevadiselt merikapüügilt tulles õpetas elukogenud sõber Rein Truumets, et parim viis naise meelemuutuseks on viia talle kimp sinililli või nurmenukke, mis on metsaserva päikesepoolses küljes esimesena õitsema hakanud. Töötas, soovitan teistelegi. Nüüd on lapsed suuremad, kalale- ja/või jahileminekust enam suuremat numbrit ei tehta, kuid traditsioon on jäänud. Kui linna(loe: kalastus)luba vaja ei ole, siis naise tuju teevad lilled alati paremaks.

Pilt, mis Facebooki seinal popiks osutus. Ilmselt enamik kalamehi oma naisele lilli ei vii.

Nülgimine ja soolikate laskmine = väärindamine?

21. aprill 2017

Räägiks asjadest nii nagu nad on tegelikult!? Jahilt tulles ei ole ma veel kuulnud, et keegi räägiks midagi "väärindamisest", päriselus tuleb ikka loom nülgida ja soolikad välja lasta, siis saab liha pannile ja naha parkimisse saata. Avalikus keelekasutuses kohtab aga üha tihedamini sõnavärdi "jahisaagi väärindamine".

Kaks meest jahisaaki "väärindamas".

Postitusele on lisatud video kopra nülgimisest, nõrede, soolikate ja siseelundite eemaldamisest.

Õhtune siiapüük

19. aprill 2017

Tänase päeva lühikokkuvõte: tõusin kell 5, kell 8:30 olin tööasjus Tartumaal, kella 15 paiku kodus tagasi. Kontorisse minna enam ei viitsinud, paat sappa ja padavai mere poole. Paadi kütusepaak oli loomulikult tühi, tankimisele kulunud minutid tundusid meeletu ajaraiskamisena. Usse polnud, aga Sikupilli Jahipauna parklasse on õnneks paadikäruga suht lihtne parkida. Kella nelja ajal sain paadi vette ja kümme minutit hiljem oli esimene siig paadis. Kena kala oli, kiire pilt Instagrami ja Facebooki ning tunne oli selline, et nüüd püüan küll mere tühjaks.

Tunne oli, et nüüd hakkab tulema.

Palju maksab kopranahk

13. aprill 2017

"Palju siin kopraid on? Sada?" pärin jahikaaslaselt. Ilja arvab, et rohkem. "Vene ajal ei käinud mehed põdrajahis, sest kõigepealt tuli kümme looma lasta riigile, siis sai jahiselts ühe, aga kopranahast müts maksis 250 rubla," räägib ta. Samal ajal märkame, et 7-8 meetri kaugusel kuulab meie vestlust pealt kena kobras. Pea püsti, terve selg vee peal ja kõrvad kikkis, otsekui täpsustades, et "mida-mida, kui palju?" Keeran aeglaselt pead, kuid ilmselt sai loom aru, et kui juba naha eest 250 makstakse, siis pole mõtet kauem passida. Uhke sabalöögi saatel kaob ta vee alla. Ees ootab 5-6 kilomeetrit tõelist kopraparadiisi.

Video: koprajaht

6. aprill 2017

Nii nagu kingsepal pole jala otsa toppida kõlblikke jalavarje, nii pole minul mitte üht korralikku videokaadrit oma lastest, koerast-kassist ja jaanilõkkest, sest vabal ajal tahaks puhata, mitte tööd teha. Sel kevadel olen aegajalt kaamera metsa ja merele kaasa tassinud, et mõni hetk lindile jääks. Seekord oli kaamera sätitud õigesse kohta.

Hoiatan, et video võib sisalda häirivaid kaadreid.

PARIM SIIARETSEPT

1. aprill 2017

"Siig võtab," teatab varahommikul vastiku tilina saatel saabunud tekstisõnum, mis kogu perekonna hommikuune ära rikub. Sellise info peale on iga normaalse kalamehe uni nagu peoga pühitud. Poolteist tundi hiljem laseme paadi vette ja sätime vööri Tallinna sadamate suunas.

Postitusele on lisatud video siiaretsepist.

Rõõmusõnumid

30. märts 2017

Mitu kuud kadunud olnud seakari, kelle mõttes olin juba maha kandnud, ilmus ootamatult välja. Ei ole neist jagu saanud katk, kehtestatud lihunikunormid ega hundid.

Ärge minu käest siiga küsige

28. märts 2017

Konutame jälle Tallinna lahel ja leotame siiatonkasid. Vihm asendub lumesarnase tootega, tuul ulub, õhutemperatuur on 1,2 ja vesi 1,5 kraadi. Vastik on. Ma mõistan täielikult neid kalamehi, kelle päästjad on viimase nädala jooksul jääaukudest päästnud, sest isegi kui saagilootus on kesine või puudub sootuks, on meil lihtsalt vaja jää või vee või ükskõik mille peale kalale saada. Mitte, et ma viimasel jääl turnimist kuidagi takka kiidaks, aga ma katsun neid valdavalt eakaid mehi mõista.

Kas koprad kuulevad?

28. märts 2017

Kraaviäärne tee on viimane koht, kus kevadpäike pole suutnud lund ja jääd ära sulatada. Iga samm sellel pinnasel krigiseb nagu roostes aiavärav ja sisetunne ütleb, et nii suure lärmi keskel puudub koprajahil igasugune mõte. Aga kas puudub?

Merehooaja avamine - siiapüük

18. märts 2017

Laupäeva hommik, Tallinna kalasadam. Lõpuks ometi on käes kauaoodatud hetk, kui on põhjust paadiga vaba vee peale minna ja põhjuse annab merisiig - esimene kevadine püügikala. Kevade saabudes tekib minusuguse kala- ja paadimehe hinge kibelus, mis iga päevaga kasvab ja muutub lõpuks rahutuseks, mis ei lase öösiti korralikult magada. Veidi hingerahu pakuvad ilmaprognooside vaatamine, mere ääres jalutamine ja paadi kallal nokitsemine, kuid esimest korda paati vette lastes saabub alati võrreldamatu vabaduse ja joovastuse tunne.

Hooaja viimane metsseajaht

28. veebruar 2017

Vaatamata tööpäevale tegime jahihooaja viimasel päeval väiksema seltskonnaga koerajahi. Minu jaoks on need ühed põnevamad ja actionit täis jahid - koerad hauguvad, adrenaliin on kogu aeg laes ja emotsioone on rohkem kui korraga keresse mahub.

Peipsi õppetunnid

26. veebruar 2017

Jõllitan Rakvere bensiinijaama peldiku uksel alkoinfo plakatit, mille üks küsimus on umbes selline: „kas sa oled kunagi pohmelli pärast tööle/kooli hiljaks jäänud?“ Kurat, ma jäin kalale hiljaks! Kasepääle jõudsin alles südapäeval. Vabariigi aastapäeva järgne kalapüük algas minu jaoks ülipiinlikult.

Rebane unistab koprapraest

12. veebruar 2017

Plusskraadid panid veed liikuma ja kraavikoprad on aktiivsemaks muutunud. Üks neist tegi jäässe augu ja käis korraks jalutamas. Maha jäänud jäljed ja järgi lohisevast sabast tekkinud triip reedavad, et ring oli veel üsna lühike. Külaskäigust maha jäänud lõhn ja jäljed pani ila tilkuma rebasel, kes on luusinud nii ümber augu kui passinud vana tamminurga peal, et millal praad pea august välja pistab.
Koprajahi põhihooaeg on kohe algamas.

Kiidelda ei ole millegagi

11. veebruar 2017

Kui kala ei võta, peab leidma põhjuse nurjaläinud päeva põhjendamiseks. Ilm oli ilus, mõnus oli olla jm on siis peamised argumendid, millega ennast lohutada. Tegelikult tuleb ausalt tunnistada, et oskuseid napib või siis tõesti ei sattunud sööva kala peale.

Kavala emise kari kukkus sisse

8. veebruar 2017

Õues on -10 kraadi, üliettevaatlike sammude kiuste teeb jalge all krudisev lumi meeletut lärmi. Öises metsas seakarja poole hiilija kõrvadele tundub see krigin nagu Iron Maideni kontsert.

Mitu metssiga on pildil?

Ära sa vasakule pane

5. veebruar 2017

Pärnusse jõuan kell 10 hommikul, mis on ilmselgelt liiga hilja, sest kalale minnakse ikka hommikul. Mitte, et kala sellest midagi teaks ja hommikul suu lahti kalamehe lanti ootaks. Eemal jääl paistavad juba sadade kalameeste seljad ja seda on kaldalt valus vaadata, ilmselt kõikidel käed juba käivad. Sätin end tõukekelguga minekule ja kõrvalt tuleb jääle veel teinegi hilineja. Käisid eile ka siin? Ei. Ära sa siis vasakule pane, ma olin eile seal, kala võttis ainult kell 11-13. Paremal oli paremini saadud!

Veel eile oli siin jää! Pilt on tehtud mõned aastad tagasi Pärnu lahel.

kõik ei ole veel kadunud

3. veebruar 2017

Mitmes Eesti piirkonnas on metssiga juba haruldane loom, kuid nagu näha ei ole kõik veel kadunud. See, pea kümnepealine seakari, kes elab üsna Tallinna lähedal, on suutnud seni katku valtida. Pidage vastu!

Kes püüda oskab saab pärnust ilusti ahvenat

28. jaanuar 2017

Pärnu lahelt on ilusti ahvenat saadud alates esimese jää tekkimisest. Esimene jää tähendab seda, et esimesed kalamehed olid Pärnust lõunapoole jääval laheosal peal juba siis, kui kalurid alles paatidega võrke lasid. Peipsi püükidele vahelduseks käisin Pärnus tõukekelgurallil.

Ideaalsed jääolud tõukekelgu jaoks. Kilomeetreid kogunes ca 11, kala seevastu vaid 6,5kg.

Peipsi avapauk 2017

15. jaanuar 2017

Kas Peipsi on juba jääs? Kas inimest kannab? Millal piirivalve võiks järve lahti teha? Need on küsimused, mis erutavad iga tõsisemat sikumeest alates esimese jää tekkimisest. Vaesed Peipsi äärsed sõbrad saavad paari nädala jooksul surmani ära tüüdatud, sest need küsimused vajavad vastuseid kui mitte iga päev, siis ülepäeva kindlasti. Tänavu avanes Peipsi jaanuari teisel nädalal, nädalalõpus olime meiegi kohal, sest kuuldavasti kala saadi.

üllatuskülaline

30. detsember 2016

Ei, see ei ole naabri kass, see on päris suur ja ilus ilves. Nüüd on siis teada kuhu kitsed põllust kadusid.

KaruEnnu naine saab rahulikult magada

12. oktoober 2016

Esmaspäeva õhtul helistas kaasvõitleja Enn Karu reservohvitseride kursuse päevilt ja kurtis, et sead ei lase enam üldse elada. Karismaatiline Kernu vallavanem elab Ääsmäe-Kernu vana maantee ääres, Muusika külas. Tema majapidamise ümbrus on selline, mis sigadele ilmselgelt meeldib.

Taliraps meeldib metssigadele, kuid ulukikahjustused ei meeldi põllumeestele.

tormiforell

9. oktoober 2016

Tööinimene käib kalal siis, kui aega saab, mitte siis, kui ilmaolud on õiged. Juba pikka aega on puhunud tugev idakaarte tuul ja keegi oleks merest justkui vee ära varastanud. Nii madalat vett näeb haruharva. Olen küll kaldal kohanud kalamehi, kes teatavad rõõmsalt, et nüüd saabki kaugele sisse minna, kuid minu arvates ei ole seda tegelikult vaja teha. Pigem viib langev vesi kala kaasa. Selle teadmisega läksime Jumindale "nulliringile".

kolm meest, kolm koera, kolm hästi elatud päeva

18. september 2016

Septembri keskpaigaks oli mul telehooja algusest ja suvistest üritustest toss nii väljas, et kui tekkis võimalus minna Soome metsise ja tedrejahti ei mõelnud ma väga pikalt. Sileraudse võtsin muidugi kaasa, kuid olin juba ette kindel, et ühtegi pauku ma metsas ei tee. Kuidas siis läks?

Käisime Carlaga Soome lindudega tutvumas

Peipsist saavad isegi lapsed kolmekaupa kala

26. juuli 2016

Tänavu algas Peipsil suvesikudega püük juuli keskel. Kohale läksin jutu peale, et ka need, kes pole kunagi elus Peipsilt ahvenat saanud püüavad ämbritäie päevas. Meil nii hästi ei läinud.

Esimene metssiga

30. detsember 2014

Alates 2014. aastast on mind kalapüügi kõrval paelunud jahipidamine. Aastaga sain korda nii relva- kui jahiload ja esimeste kuude järel olen arvamusel, et kalapüügis pakub jahile võrdväärset adrenaliini ainult suurte lõhede püük. Kuna riik on harrastusliku lõhepüügi kehtestatud piirangutega peaaegu lõpetanud, siis olen leidnud parema alternatiivi. Erinevalt kudelõhest kõlbab metseapõrsas aga väga hästi süüa.

Esimese metsas tehtud lasu tulemus - kütitud metsseapõrsas.

Viimane vise

19. oktoober 2014

Pühapäev, 19. oktoober 2014. Sellise ilmaga ei aja hea peremees isegi koera õue, on esimene pead läbiv klišee, kui hilisel hommikul ärgates pilgu koduaknast välja heidan. Suured ja tugevad saja-aastased kuused kõiguvad edelatuule rajus nagu õrn pilliroog ja vihm peksab metsiku hooga vastu klaasi, pestes suve jooksul kogunenud tolmu allapoole.

Meriforell kaaluga 4,7kg

Atemi kohalandid

12. juuli 2013

Kui mõned aastad tagasi trolliti Pärnus koha peamiselt Rapala Tail Danceritega, siis viimastel aastatel on kalad justkui selgeks õppinud, et need on ühed ohtlikud asjad ja neid ei tasu sööma minna. Kalamehed on asunud uute kohalantide otsingule ja Jahipaun palus mul testida Atemi lante.

Rekordid

31. detsember 2012

Suvesiku saak Peipsil, ca 30kg ilusat ahvenat.

Enamikel kalameestel on olnud etapp, kus kõige olulisem on kogusaak, nii ka minul. Minu suurte saakide aasta oli 2010, kui koju sai tassitud veidi rohkem kui 490 kg kala. Sisetunne ütleb, et on olnud ka saagirohkeimaid aastaid, kuid päevikupidamine on olnud suhteliselt juhuslik, mõne aasta kohta on andmed täpsed, teistel on sissekanded üsna juhuslikud.