Esimene metssiga
Alates 2014. aastast on mind kalapüügi kõrval paelunud jahipidamine. Aastaga sain korda nii relva- kui jahiload ja esimeste kuude järel olen arvamusel, et kalapüügis pakub jahile võrdväärset adrenaliini ainult suurte lõhede püük. Kuna riik on harrastusliku lõhepüügi kehtestatud piirangutega peaaegu lõpetanud, siis olen leidnud parema alternatiivi. Erinevalt kudelõhest kõlbab metseapõrsas aga väga hästi süüa.
Terve sügise laupäevad on möödunud põdra- ja metsseajahtides, enamasti ajaja, vahel ka kütina. Ühtegi reaalset võimalust lasta ei ole seni olnud ja kuni selle hetkeni ma ju ei teadnud, kas minust on päästikule vajutajat või mitte. Jõulurahu lõppemise järel õnnestus mul end sättida Peipsi äärde metssea varitsusjahti ja õige pea hakkas metsast kostma läheneva seakarja hääli. Adrenaliin, mis mind tabas on kalapüügis võrreldav ainult hetkega kui hiilid mööda jõekallast ja näed väga suurt lõhet. Mõlemal juhul hakkavad käed-jalad adrenaliinist värisema nagu indlevat emast haistnud isane taksikoer.
Kari tuli lageda peale välja ja lask oli puhas.
Kari tuli lageda peale välja ja lask oli puhas.
Lisa kommentaar