Viimane vise

Pühapäev, 19. oktoober 2014. Sellise ilmaga ei aja hea peremees isegi koera õue, on esimene pead läbiv klišee, kui hilisel hommikul ärgates pilgu koduaknast välja heidan. Suured ja tugevad saja-aastased kuused kõiguvad edelatuule rajus nagu õrn pilliroog ja vihm peksab metsiku hooga vastu klaasi, pestes suve jooksul kogunenud tolmu allapoole.

Meriforell kaaluga 4,7kg


Mõne maatuule kaitstud sopi ju ikka leiab, kuigi tugev tuul ja kõikuv veetase on mere kindlasti sogaseks keeranud, arutame vanameistrist forellikütt Rein Truumetsaga telefonis, kuid minut hiljem oleme kõikide vastuargumentide kiuste kokku leppinud, et teeme mere ääres väikese tiiru. Põhimõtteliselt on kõik valesti ja mitte mingisugust lootust kala saada ei ole, kuid veri veab ometi mere äärde. „Mehed me oleme ja minema me peame,“ meenub veel sõber Urmase üks lemmikfraas, millest on tänaseks saanud minu moto. Esimeseks pöörame Tsitre randa, üllatuslikult on vesi püütav, kuid kalatunnet ei ole ja spinning jääb kokku panemata. Juminda poolsaarel on vesi igal pool sogane, kuid teeme siiski paar lootusetut heidet. Vähemalt on päev kirjas. Ilm on tõepoolest rõve, edelatuul ulub 14-15m/s ja päevinäinud kahlamisjope kapuutsi vahelt immitseb krae vahele vastikut külma vett. Enam hullemaks minna ei saa, mõtlen autonina Tallinna poole tagasi keerates. Aga nii lihtsalt ei saa alla anda, võidelda tuleb viimse verepiisani, meriforelli püügil tähendab see pimeduse saabumiseni, sest järgmine võimalus mere äärde pääseda tuleb alles nädala pärast. Andineemes, kus ma aastataid tagasi meriforelli püüdmisega algust tegin, paneme uuesti ridvad kokku. Ilm on jätkuvalt vastik, kuid vesi on puhas. Kivivalli taga murduv ummiklaine ei tähenda üldjuhul midagi head, kuid õnneks ei ole püügikohas kalda all liiva, mida ummiklaine üles keeraks ja mere poole tassiks. Valin koha, kus olen varemgi ilusaid kalu saanud ja püüan sektori vasakult paremale korralikult läbi. Igaks juhuks uus ring üle sektori aga ikka ei midagi! Meriforell toitub sügisel aplalt, kui kala on olemas, siis ta annab endast tavaliselt kuidagi märku. Ju siin kala pole, mõtlen ja teen instiktiivselt viimase viske sektori algusesse, karitipus möllava ummiklaine taha. Landikukkumisele järgneb konkreetne ja selge võtt, täpselt nii nagu seda teevad suured kalad. Ei mingit togimist või järgiajamist, lant võetakse hooga suhu. 

„Kuskil kolmene,“ pakun huupi, kuigi mulle ei meeldi vees olevate kalade kaalumine. Takistust tundes suur kala enamasti ei hüppa vaid sõidab julma jõuga lihtsalt minema ja täpselt nii teeb ka landi otsas olev tegelane. Vähehaaval õnnestub ta tagasi tuua aga inimese kuju ja madal vesi kalale ei meeldi. Minu õnneks ei saa kala madalas vees korralikuks hüppeks enam hoogu sisse. Mõne summutatud küünla järel üritan tal turjast võtta, kuid näpud ei ulatu korralikult ümber kaela. „Suur kala“, käib mõte läbi peast, kus adrenaliinilaksu all küpseb otsus kala kaldale vedada. Ma olen nii kaotanud kümneid ilusaid kalu aga sel hetkel tundub see ainuke võimalus. Konksud on korralikult kala lõuas ja imekombel manööver seekord toimis. Veidi rahunenult hüpitame kala Reinuga käe peal ja enam ta nii väga suur ei tundugi. „Kolm tuleb kindlasti ära“, jääme ühisele arvamusele. Kodus kala kaalu otsa riputades näitab tabloo täpselt 4,7kg. Päev, mil puudus igasugune usk kala saada, oli võtnud täiesti uskumatu pöörde ja tähistab nüüd minu uut spinninguga püütud meriforellirekordit. Ära jäta kunagi kunagi viimast viset tegemata, sest kunagi ei tea, millisest luuavarrest võib pauk ära tulla.

Eelmine
Atemi kohalandid
Järgmine
Esimene metssiga

Lisa kommentaar

Email again: