10,2

Kevad on tänavu vindunud nagu tuli toores puus ja korralikku sooja polnud olnud. Tuulgi on pidevalt keerutanud ja kui kuskile ongi natuke soojem vesi tekkinud, siis on see kohe ka minema tassitud. Ja siis korraga leidsin merest, igasuguse loogika vastaselt, 10,2 kraadise veega sopid. Iga merikapüüdja teab, mida see tähendab!


Loe lisaks »


Püütud kala ei ole mõtet püüdma minna

Pärnu jõgi, püüame paadist vimba. Kala nagu võtab ja ei võta ka. Midagi tilgub, aga ei midagi erilist. Ümbruse paatidest saab kala ainult üks vana mees, kes vahetpidamata vimba ja särge üles veab. Vähehaaval kogunevad kõik paadid tema ümber, aga kellelgi teisel nii hästi ei lähe. Kui vanamees pärastlõunal minekule sätib hõivame kiiresti tema koha - nüüd oleme meie eldoraados, nüüd püüame paadi triiki kala täis!


Loe lisaks »


Peipsi neli nägu

Uskumatult ilus talv anti meile tänavu ja tuleb veel viimast võtta, sest mine tea, kas jääd enam kunagi tulebki. Sülitan nüüd kolm korda üle õla. Talvist sikuskapüüki Peipsil ei asenda mitte miski, see on nii eriline tunne kui lähed hommikul vara järvele, teed mulgu, lased sikuska vette, teed paar tõstet ja siis käib vastu lanti tonks. Kirjeldamatult äge tunne on kala rauatükiga üle kavaldada. Edasi on vaja ainult õnne - peab lootma, et leiad augu kus ahven hakkab ketti tulema ja suur kala teeb ka suu lahti. Kui ei tee, pole ka hullu, sest iga Peipsil käik on nauditav ka siis kui kala eriti ei saa. Käisime järvel neli päeva jutti ja juba ainuüksi vahelduv ilm pakkus emotsiooni, mida kuival maal ei tunne.  
Ideaalne päev - päikeseline, tuulevaikne ja kala võtab.


Loe lisaks »


Meriforellikõverike lugu

Kõverad meriforelli landid on viimastel aastatel saanud väga populaarseks ja põhjusega - need on tõesti väga head ja töötavad plekid. Tänaseks teavad seda landikuju kõik tõsisemad merikakütid, aga kuidas "kõverik" landikarpidesse jõudis ja miks oli vaja just sellise kujuga lanti? 
"
Kõverike" põhikuju saagis, viilis ja painutas kümmekond aastat tagasi välja Rein Truumets. Eesmärk oli välja töötada lant, mis hakkab kerimispausi ajal ümber oma horisontaaltelje pöörlema, aga vajub aeglaselt ja võimaldab teha pikki pause. Olles ise nende lantidega algusest peale püüdnud julgen öelda, et just pauside ajal vajumine ja ümber oma telje pöörlemine on kaladele vastupandamatu.
Esimese põlvkonna "kõverik" ja 4,7kg meriforell.


Loe lisaks »


Nostalgiamatk Tänavjärvele

Juba mitu aastat kipitas, et peaks minema Tänavjärvele - kohta, kus sai kunagi alguse minu tõsisem kalameheelu. Mälestused on head, me veetsime selle Nõva põlenud metsade vahel paikneva järve ääres päevi ja öid, püüdsime kala ning tundsime ennast hästi. Tänavjärvest on pärit ka minu Eesti suurim ahven, mis kaalus 960 grammi. Ühel hetkel muutus koht aga nii ülerahvastatuks, et huvi kadus ära. Nüüd oli väljas paras koerailm, lumi metsas küll paks, kuid väljas paar plusskraadi, lisaks mõõdukas tuul ja vihmasadu. Tundus just õige aeg nostalgitseda ja oli ka lootus, et nädala sees ei ole platsil ehk ühtegi teist inimest. Plaan oli jääda ööseks, konnata ja kui jää laseb, siis kala püüda. Kuna mulle meeldib soojas magama minna, siis andis Jahipaun mulle proovimiseks kaasa ka matkagaasil töötava soojapuhuri, millega telki kütta. Lühikokkuvõte nii ööst metsas kui soojendi võimsusest on videos. 


Loe lisaks »


TRALLI HAKKAB SAAMA

Kui sul on 10-aastane poeg, kes on kalapüügi järgi hull, siis ei lasta isegi 1. jaanuari hommikul korralikult välja puhata. Olime seekord Lõuna-Eestis ja hommikul käisime kohe ühe väikejärve jääd proovimas. Kandis küll ja lasime sellele sikudega ringi peale, kuid ainsaks tuvastatud elusolendiks jäi alamõõduline haug. Jää kandis korralikult ja otsustasime proovida ka teise väikejärve pealt.  


Loe lisaks »


Äikesekalad

Kas kala võtab äikesega? Esmaspäeva õhtul läksin kodujõele mikrojitamise plaaniga ja vahetult peale saabumist pani taevast esimese litaka ära nii, et maa värises. Kõik mõtlesin, sest näiteks forellipüük peale äikest on mulle üsna tulutu tegevus tundunud. 


Loe lisaks »


Kohanätakas 2: kalal suu kinni

Mulle meeldib suvel Emajõe ääres käia nii, et pärastlõunal kohale, õhtune püük, lõke ja ööbimine, teise päeva hommik ja tagasi. Jaanipäevanädalavahetus pakkus seekord ideaalset võimalust mõnusaks kohapüügiks. Kahjuks oli kalal suu üsna lukus aga päris tühja käega koju ei tulnud. 

Loe lisaks »


Kohanätakas

Pühapäeval läks lahti kohapüük siseveekogudes. Nädalavahetusele langev avapäev on alati jama, sest püüdjate hord Emajõel on tohutu, aga ega minemata jätta ka ei saanud. Minu vaev sai 1,8kg kala näol tasutud kohe hommikul, päeva peale tuli kala paati ilusti aga kotti rohkem midagi ei toppinud. 


Loe lisaks »


Mikrojigiga kodujõel

Mitu aastat olen hoogu võtnud, et rohkem aega panustada väikeste jigidega püügile - ritv-rull-nöör on ammu valmis, jigisid ja peasid olen kokku ostnud, aga püüdma pole viitsinud minna. Nüüd oli käes hetk, kui merel ulus torm ja teha polnud muud mõistlikku kui kokku krabatud varustus paati visata ja kodujõele jigitama minna. 


Loe lisaks »


38/108/33

Sellest kutist kasvab kalamees. Kindlasti! 9-aastane Joonatan on minuga Hiiumaal tuulehaugi püüdmas teist korda aga ma olen alati valmis temaga uuesti kalale minema. Emotsioonid, mis selle noore kalamehe näost peegeldavad kui tuulekad lanti togivad, otsa jäävad ja veest välja hüppavad, on lihtsalt võrratud. Neid näoilmeid juba sõnadesse ei pane. Ja see võistlushasart, et kas ta suudab vanamehele pähe teha! 


Loe lisaks »


Vesi külm, kala kadunud

Pidevalt suunda muutev tuul ei lase mereveel korralikult soojeneda ja piisab poolest päevast ida- või lõunatuultest ning vesi on paugust jääkülm. Mingid kalad õnnestus suure vaevaga ikka üles leida.

Loe lisaks »


Vimmalaksud 2019

Pole ma eriline "pikalati" mees aga paar korda kevade jooksul käsiõngega särge või vimba püüda on kihvt. Eriti vimba, sest kala on suur ja tamiil vingub kui elukas vooluvees putku pääseda üritab. 


Loe lisaks »


Merikad istusid häbematult madalas

Lihavõttepühade ilus ilm lausa sundis tegema esimest sellekevadist merikapüüki. Hiljaks on see jäänud, aga ega õiget ilma pole olnud ja viimasel ajal ei viitsi enam igal vabal hetkel mere äärde ronida. 


Loe lisaks »


13,7

13,7kg ilusas mõõdus ahvenat on tänavu Peipsil täitsa arvestatav saak. Püük käis rauaga, sest Peipsil kombainitada või mõllitada on minu jaoks mõnu rikkumine. Kui poolekilone päts ikka laksu vastu sikut paneb, siis seda tunnet ei saa võrrelda mitte ühegi kalapüügiga.  


Loe lisaks »


Peipsil on vanad head ajad tagasi

Hooaja esimesed kümme kilo maru ilusas suuruses ahvenat on käes! Niisugust püüki nagu laupäeval Peipsil ei osanud ma küll oodata. See tuli see nagu pauk luuvarrast, sest mõttes olin ma Peipsi selleks talveks juba maha kandnud. Kala polnud korralikult juba sügisel ja esimeste nädalate püügid näitasid, et tulemas on mikroahvenate aasta.

Loe lisaks »


Talvine meriforelli võrgupüük on äge

Naine naerab, kui ma tööpäeva varahommikul neopreenist kalamehepüksid kontoririiete otsa ajan ja kodust minema hiilin. Nii on lihtsam, ei ole vaja mere ääres riietuma hakata ja saab kohe vette minna. Mulle väga meeldib talvine pükstega võrgupüük, see annab alati päevale värvi ning vahel ka mõne ilusa meriforelli. 


Loe lisaks »


Aastalõpusabad

Mida teha siis, kui merest forelli püüda pole enam mõtet, siiaga on ikaldus ja jääd ka ei ole? Õige vastus on, et tuleb minna kodujõe äärde meriforelli ja lõhet püüdma.  


Loe lisaks »


Kalapüük mis pakub jahiga võrdväärset adrenaliini

Lõhe ja meriforelli püük jões on ainus kalapüük, mis pakub jahiga sarnast adrenaliini, sest kala on võimalik näha. Täpselt nagu hiiliks keset nisupõldu matsutavat metssiga. Lendõnge ja pinnaputukaga püük on ilmselt niisama äge, aga pole minu teema. Täna tehti lõhejõed uuesti keelu alt lahti ja kala paistab jões veel palju. Kohe esimeste nähtud pesakohtade peal käis täie hooga meriforellide pulmatrall. Heledad küljed välkusid ja kruusapilved kandusid vooluga allavett. Loogiline, õiget külma pole ju olnud ja vett on jõgedes palju. Pildil oleva kala leidsin ühest pesadevahelisest august, kus ta hoidis silma peal konkurendil ja temast silmnähtavalt suuremal kaasal. Kolmanda heitega tuli ta landile järgi ja togis seda meeleheitlikult, pidades väikest Salmo Hornetit ilmselt veel üheks konkurendiks või pesarüüstajaks, kellele on vaja tuul alla teha. 

Loe lisaks »


Härrasmeeste kalapüük

Mitte, et mina mingi härrasmees oleks, pigem ikka tavaline maakas, aga just nii ma viimast Ahvenamaa kalatrippi nimetaks. Reede õhtul, peale tööpäeva lõppu istusime Tallinnas lennukile, lühikeste peatuste järel Helsingis ja Turus, maandusime kolm tundi hiljem Mariehamnis. Pool tundi taksosõitu ja olimegi kohal. Tegelikult võiks ka hommikuse lennuga minna, püügiaeg sellest oluliselt ei vähene. Kuid ärme unusta, et kalapüük on siiski seltskondlik ajaviitmise vorm, eriti see härrasmeeste oma, ja mõni liiter head Vene viina aitab korralikult sotsialiseeruda.


Loe lisaks »


Lugu paljast soomlasest, ahvenatest, järveforellist ja teekonnast

Ööbin Soome kaguosas Repovesi metsas. Üksi. Hommikuks on öö otsa ulunud tuul ja vihm on järgi jäänud, teen tule üles ja keedan kohvi. Esimene lonks tahab kurku kinni jääda, sest märkan järve vastaskaldal inimest. Alasti! Õhk on heal juhul 7 ja vesi 5-6 kraadi. Kuju kaob puude vahele. Repovesi on küll väga pop matkamispaik, aga on sügis, ilm sitt, nädalavahetus pole veel käes ja ma ei näinud terve eilse päeva ühtegi inimest. Nüüd siis kohe nii, puuga vastu pead! Jõuan mõelda, et äkki käis mõni hulluke ujumas, kui kuju ilmub vahetult enne minu laagriplatsi jälle välja. Hõõrun igaks juhuks silmi, aga ta ongi alasti. Naine! Tissid rapuvad kui ta üle rippsilla tuleb.

Loe lisaks »


Rannas ainult väike kala ja sedagi vähe

Suur meriforell on kala, kelle kättesaamise nimel ma olen valmis piki päevi merel veetma ja spinninguga vehkima. Tean ju küll, et praegu on veel natuke vara ja esimesed külmad ööd, mis kaldaalust vett korralikult jahutavad tuleks ära oodata, aga mis sa hing ikka teed, kui kisub merele. 


Loe lisaks »


Hõbe on rannas

Nädalavahetusel õnnestus tabada sügise esimesed hõbedased merikad. Suured nad polnud ja koju ma neid ei tassinud aga sügisene meriforellipüük oli nagu ikka emotsiooniderikas - kui kala leiad ja võtma saad, siis elavad nad ainult saba peal ja küünal järgneb küünlale.


Loe lisaks »


Siig liigub

Merevee temperatuur on kohati langenud 10 kraadini, mis peaks olema igati paras sügisese siiapüügiga alustamiseks. Mõeldud-tehtud, aga vara tõusta ei viitsinud ja lõuna paiku püügikohta jõudes selgus, et täpselt seesama mõte läbi käinud veel ühe kalamehe peast. Loomulikult oli ta hõivanud parima püügikoha. Samas, mees oli hommikul juba kaks siiga kätte saanud. 


Loe lisaks »


Kohvikukalad

Võtame Pakri saarte all lestavõrku, igast linast midagi tilgub, aga korralikku võrgulesta on tänavu vähe. Võib ju ka olla, et me pole veel suutnud läbi hammustada, kus ja mis sügavuses kala liigub. Kokku tuleb vast kümmekond kilo kala. Tegelikult pole hullu, aega veel on ja praegu on vaja ainult kala üles leida. Sel pühapäeval, 27. augustil toimub Peetri kohvikutepäev ja juba neljas kord teen ka oma koduväravad lahti, et pakkuda külalistele head kala ja täpselt nii nagu mulle endale seda süüa meeldib - võimalikult naturaalsena, praetult, suitsutatult, marineeritult, salatina jne.   


Loe lisaks »


Kuidas me jääkülmast veest lesta püüdsime

Veetemperatuur Pakri saarte all on kõigest 8,4 kraadi. Keset suurt suve! Lisaks on idakaarte tuul merest vee ära varastanud ja vees võib näha kive, mille olemasolust mul halli aimugi polnud. Nagu ikka liigub ära pealmine soe veekiht, aga kuna loodus tühja kohta ei salli, siis tuleb sügavast asemele külm vesi. Mul oli plaanis selle aasta esimene võrgupüük, sest lest on juba paks, ahven on parves ja võib trehvata mõne ilusa siia otsa. Eestlane ju teab, et "idast pole kunagi midagi head tulnud" ja "idatuul paneb isegi tünnist kala pihta", aga proovimata jätta ka ei saanud. Tulemust saab vaadata siin.


Loe lisaks »


Kalastajaga Vormsil haugijahil

Kui mingi kala on vaja kindla peale kätte saada, siis see ei õnnestu. Tavaliselt lihtsalt on nii! Ketis kalad pole ja kaamerate kaasavõtmine tähendab juba eos ebaõnne. Seekord andis põhjuse haugi püüdma minna  "Kalastaja" ajakiri, kuhu on vaja lugu veteröövli jahist Väinameres. Viisin peatoimetaja Ralfi Vormsi alla, kus ma ei ole veel kunagi saagita jäänud. Mõtlesin endamisi, et näitan, kui lihtne on merest kala üles leida ja suundusin otsejoones madalikule, mis on nagu sahver. Ma ei mäleta korda, mil seal kala poleks olnud. Seekord ei olnud! Videokokkuvõtet päevast saab vaadata siit.
 


Loe lisaks »


Häbilugu

Raisk, nii närvi ajab. Käisin Peipsil ja sain pika päeva tulemuseks viis ahvenat. Needki suure vaevaga ja ainult tänu tahtejõule kinni võetud. Tahaks jubedalt ropendada, aga avalikult pole ilus.


Loe lisaks »


Kuidas forellikütt Truumetsast kohajigitaja sai

„Mul pole nööri, trossi, õiget ritva ega ühtegi jigi,“ teatas vanameister Rein Truumets resoluutselt, kui teda Emajõele koha püüdma meelitasin. Mul õnnestus talle siiski selgeks teha, et ta võib niikaua kaldal angerjat, latikat ja koha tonkatada, kuni mina kohaauke läbi taon ja kaasa ta tuli. Etteruttavalt võib öelda, et tonkamehest sai selleks korraks jigipüüdja ja mina sain kätte oma seni suurima koha. Videokokkuvõte kahepäevasest kalatripist on siin.


Loe lisaks »


Ilusad kohad Suur-Emajõest

Jaanipühade lõpetuseks käisime Kalastaja peatoimetaja Ralfiga Emajõel koha püüdmas. Läks nii nagu minema pidi - kohalik mees sai omad kalad kätte, kaugelttulnu pidi leppima emotsioonidega. 


Loe lisaks »


Pakri tuulehaugid

"Wherever we want to go, we go. That's what a ship is, you know. It's not just a keel and a hull and sails, that's what a ship needs. Not what a ship is. What the Black Pearl really is, is freedom." 
Mitte, et ma suurem asi kino- või tsitaadifänn oleksin, aga see jupp Kariibi mere piraatide stsenaristidelt kõnetab mind millegipärast. Peamine, mida mereleminek mulle annab, ongi vabadusetunne, seda kirjeldada on keeruline, aga samasugust emotsiooni ei ole ma osanud leida mitte kuskilt mujalt. Viimati tundsin seda pühapäeval, kui täisgaasil Kurksest Pakite poole sõitsin. Eesmärk oli päeval tuulehaugi trollida ja õhtul meriforelli kohad üle käia.

Loe lisaks »


Traditsioonid

"Issi, kas ma pean kohale jõudes kohe magama minema," küsis 7-aastane Joonatan Rahuküla sadamas, kui sättisime end traditsioonilisele igakevadisele Hiiumaa tuulehaugipüügile. Joonatan ei tea traditsioonidest muidugi midagi, tema jaoks oli see esimene kord kaasa saada. "Seal ei keela sind küll keegi," teatas vanem vend Joosep talle elutargalt vastuseks. Joosepil on juba vähemalt kaheksas järjestikune aasta minuga Hiiumaal. Midagi on selles meremättas, et iga kevad sinna tagasi veab - ilmselt head sõbrad, mõnus äraolemine ja kalapüük koos poegadega. Mida võiks üks inimene veel tahta?


Loe lisaks »


Vormsi haugichill

"Kumb on tähtsam, kas lasteaed või toit? Ikka toit," põhjendas mu 7-aastane poeg Joonatan kavala näoga emale, miks ta peaks lasteaeda minemise asemel tulema minuga Vormsile haugi püüdma. Ma olen pidanud talle terve talve ja kevade vähemalt korra nädalas selgitama, et praegu käib jääpüük ja nüüd on haugil keeluaeg ning leidma muid põhjendusi, miks me vetehunti püüdma ei lähe. Te oleks pidanud tema nägu nägema, kui ta sai aru, et nüüd on kauaoodatud hetk lõpuks käes.

Loe lisaks »


Nutt ja hala

Nädalavahetuse kalapüügid läksid kõik sinna, kuhu päike ei paista. Või kas ikka läksid? Kuidas teha nii, et teiste püütud kalad enda tuju ära ei rikuks?
Reedel sain töölt varem minema ja kell 17 oli paat meres. Täpselt õige aeg õhtuse forellipüügi alustamiseks, sest päev läbi paistnud päike lihtsalt pidi olema soppides vee soojemaks kütnud. Tunne oli mega, pikk nädalavahetus oli algamas ja kohe pidid hakkama kalad tulema. Mootoril käik sisse, kurss esimese kari tippu, vesi oligi 9 kraadi, vise ja kaks kala olid kohe landil järgi, aga näha et väikesed. 
Kala oli meres palju ...


Loe lisaks »


Mis maitseb paremini kui siig

Mulle meeldib toores kala, eelistan seda alati praetud, hautatud, küpsetatud jm versioonidele. Paljudes tekitab toore kala pakkumine okserefleksi aga pooled neist leebuvad, kui saavad aru, et jutt käib õrnalt soolatud värskest kalast. Soolatuna eelistan kindlasti meriforelli, lõhet jaräime, talvel ka ahvenat ja koha. Siiast paremini maitseb neist aga ainult üks ja selleks on vimb. 


Loe lisaks »


Lumetormijärgsed vimmad

Pühapäeva, 30. aprilli õhtu. Rohkem kui ööpäeva rõvedalt marutanud lumetuisune tuul, mis ähvardas pikad pühad täiesti pekki keerata, on lõpuks järgi andnud. Merele asja ei ole, aga mul on vaja Pärnus „Kalastaja“ ajakirja jaoks intervjuu teha ja ühendan kasuliku meeldivaga. Seekord justnimelt niipidi. Lepime Urmasega kokku, et teeme Pärnu jõel kiire õhtuse vimmapüügi ja katsume selle käigus ka jutud ära rääkida. Minu eesmärgiks on saada kolm vimba, täpselt niipaljust viitsin korraga teha üht oma toore kala lemmikretsepti.

Vimb - superhea äkilisekala


Loe lisaks »


Pehmo

"Pehmo" teatas naine selge ja kõlava häälega, kui kalalt tulles talle kimbu lilli ulatasin. Ta juba teab, et tavaliselt järgneb lilledele jutt, et kuskil olid mingid kalad ja homme on vaja sinna ilmtingimata tagasi minna. Lilledega koju saabumise traditsioon algas siis, kui lapsed olid väiksemad ja terve nädalavahetuse mahakalastamisele kodus hästi ei vaadatud. Kord kevadiselt merikapüügilt tulles õpetas elukogenud sõber Rein Truumets, et parim viis naise meelemuutuseks on viia talle kimp sinililli või nurmenukke, mis on metsaserva päikesepoolses küljes esimesena õitsema hakanud. Töötas, soovitan teistelegi. Nüüd on lapsed suuremad, kalale- ja/või jahileminekust enam suuremat numbrit ei tehta, kuid traditsioon on jäänud. Kui linna(loe: kalastus)luba vaja ei ole, siis naise tuju teevad lilled alati paremaks.   
Pilt, mis Facebooki seinal popiks osutus. Ilmselt enamik kalamehi oma naisele lilli ei vii.


Loe lisaks »


Õhtune siiapüük

Tänase päeva lühikokkuvõte: tõusin kell 5, kell 8:30 olin tööasjus Tartumaal, kella 15 paiku kodus tagasi. Kontorisse minna enam ei viitsinud, paat sappa ja padavai mere poole. Paadi kütusepaak oli loomulikult tühi, tankimisele kulunud minutid tundusid meeletu ajaraiskamisena. Usse polnud, aga Sikupilli Jahipauna parklasse on õnneks paadikäruga suht lihtne parkida. Kella nelja ajal sain paadi vette ja kümme minutit hiljem oli esimene siig paadis. Kena kala oli, kiire pilt Instagrami ja Facebooki ning tunne oli selline, et nüüd püüan küll mere tühjaks.
Tunne oli, et nüüd hakkab tulema.


Loe lisaks »


PARIM SIIARETSEPT

"Siig võtab," teatab varahommikul vastiku tilina saatel saabunud tekstisõnum, mis kogu perekonna hommikuune ära rikub. Sellise info peale on iga normaalse kalamehe uni nagu peoga pühitud. Poolteist tundi hiljem laseme paadi vette ja sätime vööri Tallinna sadamate suunas.
Postitusele on lisatud video siiaretsepist.

Loe lisaks »


Ärge minu käest siiga küsige

Konutame jälle Tallinna lahel ja leotame siiatonkasid. Vihm asendub lumesarnase tootega, tuul ulub, õhutemperatuur on 1,2 ja vesi 1,5 kraadi. Vastik on. Ma mõistan täielikult neid kalamehi, kelle päästjad on viimase nädala jooksul jääaukudest päästnud, sest isegi kui saagilootus on kesine või puudub sootuks, on meil lihtsalt vaja jää või vee või ükskõik mille peale kalale saada. Mitte, et ma viimasel jääl turnimist kuidagi takka kiidaks, aga ma katsun neid valdavalt eakaid mehi mõista.   

Loe lisaks »


Merehooaja avamine - siiapüük

Laupäeva hommik, Tallinna kalasadam. Lõpuks ometi on käes kauaoodatud hetk, kui on põhjust paadiga vaba vee peale minna ja põhjuse annab merisiig - esimene kevadine püügikala. Kevade saabudes tekib minusuguse kala- ja paadimehe hinge kibelus, mis iga päevaga kasvab ja muutub lõpuks rahutuseks, mis ei lase öösiti korralikult magada. Veidi hingerahu pakuvad ilmaprognooside vaatamine, mere ääres jalutamine ja paadi kallal nokitsemine, kuid esimest korda paati vette lastes saabub alati võrreldamatu vabaduse ja joovastuse tunne.
 

Loe lisaks »


Ära sa vasakule pane

Pärnusse jõuan kell 10 hommikul, mis on ilmselgelt liiga hilja, sest kalale minnakse ikka hommikul. Mitte, et kala sellest midagi teaks ja hommikul suu lahti kalamehe lanti ootaks. Eemal jääl paistavad juba sadade kalameeste seljad ja seda on kaldalt valus vaadata, ilmselt kõikidel käed juba käivad. Sätin end tõukekelguga minekule ja kõrvalt tuleb jääle veel teinegi hilineja. Käisid eile ka siin? Ei. Ära sa siis vasakule pane, ma olin eile seal, kala võttis ainult kell 11-13. Paremal oli paremini saadud! 
Veel eile oli siin jää! Pilt on tehtud mõned aastad tagasi Pärnu lahel.

Loe lisaks »


Kes püüda oskab saab pärnust ilusti ahvenat

Pärnu lahelt on ilusti ahvenat saadud alates esimese jää tekkimisest. Esimene jää tähendab seda, et esimesed kalamehed olid Pärnust lõunapoole jääval laheosal peal juba siis, kui kalurid alles paatidega võrke lasid. Peipsi püükidele vahelduseks käisin Pärnus tõukekelgurallil.
Ideaalsed jääolud tõukekelgu jaoks. Kilomeetreid kogunes ca 11, kala seevastu vaid 6,5kg.


Loe lisaks »


Peipsi avapauk 2017

Kas Peipsi on juba jääs? Kas inimest kannab? Millal piirivalve võiks järve lahti teha? Need on küsimused, mis erutavad iga tõsisemat sikumeest alates esimese jää tekkimisest. Vaesed Peipsi äärsed sõbrad saavad paari nädala jooksul surmani ära tüüdatud, sest need küsimused vajavad vastuseid kui mitte iga päev, siis ülepäeva kindlasti. Tänavu avanes Peipsi jaanuari teisel nädalal, nädalalõpus olime meiegi kohal, sest kuuldavasti kala saadi. 



Loe lisaks »


tormiforell

Tööinimene käib kalal siis, kui aega saab, mitte siis, kui ilmaolud on õiged. Juba pikka aega on puhunud tugev idakaarte tuul ja keegi oleks merest justkui vee ära varastanud. Nii madalat vett näeb haruharva. Olen küll kaldal kohanud kalamehi, kes teatavad rõõmsalt, et nüüd saabki kaugele sisse minna, kuid minu arvates ei ole seda tegelikult vaja teha. Pigem viib langev vesi kala kaasa. Selle teadmisega läksime Jumindale "nulliringile". 

Loe lisaks »


Viimane vise

Pühapäev, 19. oktoober 2014. Sellise ilmaga ei aja hea peremees isegi koera õue, on esimene pead läbiv klišee, kui hilisel hommikul ärgates pilgu koduaknast välja heidan. Suured ja tugevad saja-aastased kuused kõiguvad edelatuule rajus nagu õrn pilliroog ja vihm peksab metsiku hooga vastu klaasi, pestes suve jooksul kogunenud tolmu allapoole.

Meriforell kaaluga 4,7kg



Loe lisaks »


Atemi kohalandid

Kui mõned aastad tagasi trolliti Pärnus koha peamiselt Rapala Tail Danceritega, siis viimastel aastatel on kalad justkui selgeks õppinud, et need on ühed ohtlikud asjad ja neid ei tasu sööma minna. Kalamehed on asunud uute kohalantide otsingule ja Jahipaun palus mul testida Atemi lante. 


Loe lisaks »


Rekordid

Suvesiku saak Peipsil, ca 30kg ilusat ahvenat.

Enamikel kalameestel on olnud etapp, kus kõige olulisem on kogusaak, nii ka minul. Minu suurte saakide aasta oli 2010, kui koju sai tassitud veidi rohkem kui 490 kg kala. Sisetunne ütleb, et on olnud ka saagirohkeimaid aastaid, kuid päevikupidamine on olnud suhteliselt juhuslik, mõne aasta kohta on andmed täpsed, teistel on sissekanded üsna juhuslikud. 


Loe lisaks »