Pühapäeva, 30. aprilli õhtu. Rohkem kui ööpäeva rõvedalt marutanud lumetuisune tuul, mis ähvardas pikad pühad täiesti pekki keerata, on lõpuks järgi andnud. Merele asja ei ole, aga mul on vaja Pärnus „Kalastaja“ ajakirja jaoks intervjuu teha ja ühendan kasuliku meeldivaga. Seekord justnimelt niipidi. Lepime Urmasega kokku, et teeme Pärnu jõel kiire õhtuse vimmapüügi ja katsume selle käigus ka jutud ära rääkida. Minu eesmärgiks on saada kolm vimba, täpselt niipaljust viitsin korraga teha üht oma toore kala lemmikretsepti.

Pühapäev, 19. oktoober 2014. Sellise ilmaga ei aja hea peremees isegi koera õue, on esimene pead läbiv klišee, kui hilisel hommikul ärgates pilgu koduaknast välja heidan. Suured ja tugevad saja-aastased kuused kõiguvad edelatuule rajus nagu õrn pilliroog ja vihm peksab metsiku hooga vastu klaasi, pestes suve jooksul kogunenud tolmu allapoole.

Enamikel kalameestel on olnud etapp, kus kõige olulisem on kogusaak, nii ka minul. Minu suurte saakide aasta oli 2010, kui koju sai tassitud veidi rohkem kui 490 kg kala. Sisetunne ütleb, et on olnud ka saagirohkeimaid aastaid, kuid päevikupidamine on olnud suhteliselt juhuslik, mõne aasta kohta on andmed täpsed, teistel on sissekanded üsna juhuslikud.