Nostalgiamatk Tänavjärvele
Sellel postitusel on 1 vastus
Juba mitu aastat kipitas, et peaks minema Tänavjärvele - kohta, kus sai kunagi alguse minu tõsisem kalameheelu. Mälestused on head, me veetsime selle Nõva põlenud metsade vahel paikneva järve ääres päevi ja öid, püüdsime kala ning tundsime ennast hästi.
Tänavjärvest on pärit ka minu Eesti suurim ahven, mis kaalus 960 grammi.
Ühel hetkel muutus koht aga nii ülerahvastatuks, et huvi kadus ära. Nüüd oli väljas paras koerailm, lumi metsas küll paks, kuid väljas paar plusskraadi, lisaks mõõdukas tuul ja vihmasadu. Tundus just õige aeg nostalgitseda ja oli ka lootus, et nädala sees ei ole platsil ehk ühtegi teist inimest. Plaan oli jääda ööseks, konnata ja kui jää laseb, siis kala püüda. Kuna mulle meeldib soojas magama minna, siis andis Jahipaun mulle proovimiseks kaasa ka matkagaasil töötava soojapuhuri, millega telki kütta. Lühikokkuvõte nii ööst metsas kui soojendi võimsusest on videos.
Järgmisel suvel saab 20 aastat päevast, mil me selle ilusa ja kalarikka järve enda jaoks avastasime ning loo lõpust leiab ka väikese nostalgiagalerii. Nädala sees minek oli ainuõige otsus. Juba järve poole keerates olid ees ainult ühed värsked autojäljed, mis tulid ka tagasi. Tundus, et RMK töötaja oli käinud laagriplatsi üle vaatamas. Kuna mul oli plaan testida ka soojendajat, siis panin seekord üles suure, 2,5x2,5x2m telgi, mis muidu leiab kasutust kalastustelgina.
Soojendaja tööle ja suund kohe järvejääd testima. Peale kannatas hädapärast minna, aga sulalumi oli pehme ja vesi ulatus üle saabaste kummiosa. Kuna minu kunagistesse kalastuskohtadesse järve lääneosas oli minna üle kahe kilomeetri, jätsin plaani õhtuks katki. Polnud mingit soovi märjana lõpetada ja lõkke ääres riideid kuivatama hakata. Selle asemel kondasime koeraga natuke madalas rabamännikus ja naha sai märjaks sealgi, sest lumi oli paks ja märg ning liikuda raske.
Gaasiahi oli tunni ajaga telki kütnud 15 soojakraadini, mida oli täpselt 15 kraadi rohkem kui samal ajal õues ehk väga muljetavaldav tulemus. Jaanuaris on päevad lühikesed ja õhtul metsas väga midagi teha ei ole. Iga minut, mis kulub telgi ja magamisaseme sättimisele ja söögitegemisele, on seda väärt. Vahepeal tehtud pausiga küttis ahi magamaminekuks telki 20 kraadi. Mulle meeldib metsas lugeda, seekord oli kaasas Martin Alguse esimene novellikogu "Tagamaa". Plaan oli küll lugeda õues täiskuu- ja lõkkevalgel, aga õhtu hakul alanud lumesaju eest polnud kuskile pugeda ja kobisime üsna varakult kotile. Ööga jahtus telk muidugi maha. Hommikul silmi avades panin soojendaja uuesti kütma ja kuskil veerand tunniga sai elamine niipalju soojemaks, et kannatas mõnusalt magamiskotist välja ronida. Maksimumvõimsusel ei olegi mõtet pidevalt kütta, sest siis peab suurem gaasiballoon vastu kuskil 2,5 tundi. Kohe, kui temperatuur talutav, tasub võimsus keerata poole peale, et gaasi pikemaks jaguks. Üldiselt on tegemist väga kasuliku aparaadiga, mis sobib hästi telkide, jahipukkide ja selliste ruumide kütmiseks, kus on ajutiselt ja kiirelt sooja vaja. Hommikul pakkisin träni kokku ja suundusin autoga järve läänekaldale. Kakskümmend aastat tagasi sai ka sealtpoolt kaldale välja sõita, kuigi teele jäi ka üks üsna põhjatu mülgas, kus me nii mõnigi kord autoga kinni istusime. Aeg on aga edasi läinud, nüüd on teel ees tõkkepuu ja viimane kilomeeter tuleb minna jalgsi.
Selles kaldas tundus jää veidi tugevam. Varasemaid jälgi ees ei olnud ja suundusin õõtsiku serva, kust olen varemgi esimese jääga meetrisest veest ahvenat saanud. Seekord polnud kala kodus ja tühja temaga, kaugemalt otsida ei viitsinud. Jää peal oli päris palju vett ja liikumine ebamugav. Koer paistis seejuures mõistlikum kui peremees, tema patseeris ainult kalda all, kus jalad tugevamast lumest läbi ei vajunud. Kõik muu on nagu 20 aastat tagasi, ikka seesama põlenud mänd kõrgub keset õõtsikut ja on üsna selge, et ega see tuleroaks langenud mets niisama lihtsalt ei taastu. Pakkisingi selleks korraks asjad kokku. Vaevalt ma järgmise kümne aasta jooksul sinna rohkem satun ja kui, siis järgmise nostalgijalaksu ajendil. Kala meeldib mulle juba ammu püüda suurematel vetel ja rahvarohkesse laagrisse ka ei trügi. Nüüd aga nostalgijagalerii.
Soojendaja tööle ja suund kohe järvejääd testima. Peale kannatas hädapärast minna, aga sulalumi oli pehme ja vesi ulatus üle saabaste kummiosa. Kuna minu kunagistesse kalastuskohtadesse järve lääneosas oli minna üle kahe kilomeetri, jätsin plaani õhtuks katki. Polnud mingit soovi märjana lõpetada ja lõkke ääres riideid kuivatama hakata. Selle asemel kondasime koeraga natuke madalas rabamännikus ja naha sai märjaks sealgi, sest lumi oli paks ja märg ning liikuda raske.
Gaasiahi oli tunni ajaga telki kütnud 15 soojakraadini, mida oli täpselt 15 kraadi rohkem kui samal ajal õues ehk väga muljetavaldav tulemus. Jaanuaris on päevad lühikesed ja õhtul metsas väga midagi teha ei ole. Iga minut, mis kulub telgi ja magamisaseme sättimisele ja söögitegemisele, on seda väärt. Vahepeal tehtud pausiga küttis ahi magamaminekuks telki 20 kraadi. Mulle meeldib metsas lugeda, seekord oli kaasas Martin Alguse esimene novellikogu "Tagamaa". Plaan oli küll lugeda õues täiskuu- ja lõkkevalgel, aga õhtu hakul alanud lumesaju eest polnud kuskile pugeda ja kobisime üsna varakult kotile. Ööga jahtus telk muidugi maha. Hommikul silmi avades panin soojendaja uuesti kütma ja kuskil veerand tunniga sai elamine niipalju soojemaks, et kannatas mõnusalt magamiskotist välja ronida. Maksimumvõimsusel ei olegi mõtet pidevalt kütta, sest siis peab suurem gaasiballoon vastu kuskil 2,5 tundi. Kohe, kui temperatuur talutav, tasub võimsus keerata poole peale, et gaasi pikemaks jaguks. Üldiselt on tegemist väga kasuliku aparaadiga, mis sobib hästi telkide, jahipukkide ja selliste ruumide kütmiseks, kus on ajutiselt ja kiirelt sooja vaja. Hommikul pakkisin träni kokku ja suundusin autoga järve läänekaldale. Kakskümmend aastat tagasi sai ka sealtpoolt kaldale välja sõita, kuigi teele jäi ka üks üsna põhjatu mülgas, kus me nii mõnigi kord autoga kinni istusime. Aeg on aga edasi läinud, nüüd on teel ees tõkkepuu ja viimane kilomeeter tuleb minna jalgsi.
Selles kaldas tundus jää veidi tugevam. Varasemaid jälgi ees ei olnud ja suundusin õõtsiku serva, kust olen varemgi esimese jääga meetrisest veest ahvenat saanud. Seekord polnud kala kodus ja tühja temaga, kaugemalt otsida ei viitsinud. Jää peal oli päris palju vett ja liikumine ebamugav. Koer paistis seejuures mõistlikum kui peremees, tema patseeris ainult kalda all, kus jalad tugevamast lumest läbi ei vajunud. Kõik muu on nagu 20 aastat tagasi, ikka seesama põlenud mänd kõrgub keset õõtsikut ja on üsna selge, et ega see tuleroaks langenud mets niisama lihtsalt ei taastu. Pakkisingi selleks korraks asjad kokku. Vaevalt ma järgmise kümne aasta jooksul sinna rohkem satun ja kui, siis järgmise nostalgijalaksu ajendil. Kala meeldib mulle juba ammu püüda suurematel vetel ja rahvarohkesse laagrisse ka ei trügi. Nüüd aga nostalgijagalerii.
1 vastus
Lisa kommentaar