Kui kukkus, siis võttis

Talv on äge aeg ja ahvenapüük Peipsil kuulub vaieldamatult selle juurde! Kui jääd on ja kala natukenegi võtab, üritame alati talve jooksul vähemalt ühe pika nädalavahetuse järvel veeta. Seekordseteks märksõnadeks said külm ilm, jääpragu ning auhinnaks kannatlikkuse eest "võtt nagu vanasti". 
 Kahe tunniga norm täis, asjad kokku ja kojusõit. 
Neljapäeva õhtul tuli Peipsilt info, et kaheksandal kilomeetril kulgeb põhja-lõuna suunaline pragu ja ka võtma pidi ainult väike kala. Tegi ettevaatlikuks, aga "mehed me ju oleme ja minema me peame". Järvele läksime seekord Nina külast, aga kala otsimine oli keeruline, sest järv oli ühtlaselt lumega kaetud ja lootustandvaid, vähese lumega või täitsa lumevabasid "laike", kus proovida, oli vaid üksikuid. Kuni pärastlõunani jäidki eredamateks hetkedeks kümmekond tabatud kala ja rüsihunniku juurest lendu läinud merikotkapaar. Jääl kotkaid nähes olen alati mõelnud, et mida nad sealt otsivad? Vaatama pole viitsinud minna, küllap neid meelitavad kalameestest  maha jäänud kiisad ja särjed. Siis aga leidsime üles jutuks olnud prao, mis polnud eriti lai ja jääd oli ööga tekkinud vaid 2-3 sentimeetrit. Augud puurisime otse prakku ning kala hakkas kohe tulma. Masskala mõõt oli küll  pigem niru, aga sisse viskas ka ükskuid suuremaid isendeid ja nii me prao äärde õhtut lõpetama jäime.
Joonatani ühe augu kalad.
See ca 350gr ahven jäi püügipäevade suurimaks.
Parema info puudumisel suundusime ka laupäeval sama prao äärde. Kui muud pole, siis vähemalt lihtne puurida. Läbi püüdsime mitu kilomeetrit ja minul õnnestus teha ainult üks auk, millest ühtegi kala ei saanud. Ahvenat oli tõesti igal pool, aga mõõt ikka väike, sekka anti vaid üksikuid üle 100-grammiseid ahvenaid. Suure kala loiu võtu panin külma arvele, sest öösiti oli Peipsi ääres 17-19 miinuskraadi, päeval tõusis võibolla 10-11 kraadi peale. Õnneks oli ilm selge, tuult eriti polnud ja enamjaolt oli temperatuur täitsa talutav. Kas see suure kala võtule mingit mõju avaldas on iseasi, aga mingi lohutus peab olema ja keegi peab süüdi jääma. 
Pühapäeva hommikul tundus ilm eriti külm. Temperatuuris väga suurt vahet polnudki, lihtsalt selgelt tugevam tuul jahutas käed hetkega maha.  
Poisist sai jäälemineku ajaks ufo.
Sõita otsustasime seekord Varnjasse, õige suuna andis kätte Mesi tare peremees Marko. Aitäh selle eest! Markot võib usaldada, ta veab kalamehed õigesse kohta. Suundusime massist veidi eemale ja auk sisse. Null. Sadakond meetrit ja järgmine auk - juba tuli kümmekond kotikala ja mõõt selgelt ilusam kui Nina all. Veel 50 meetrit, kolmas auk raginaga jäässe ja siis hakkas pihta! Niikui siku alla kukkus, see suhu rabati. Polnud aega kindaid kätte või suitsu põlema panna. Kukkus ja võttis, kukkus ja võttis. Täpselt nagu kümmekond aastat tagasi, kui Peipsil olid tõesti suurte saakide aastad. Kuna meil kaalu kaasas ei olnud ja kuskil kahe tunni pärast hakkas tunduma, et päevalimiit võib hakata täis saama, siis lugesin kalad üle. Jääl oli juba üle saja kala ja pool tundi hiljem pakkisime sikud kokku.
Lõpetuseks ööbimiskohast Nina kordonis. Kes vähegi tahab veeta mõnusat nädalavahetust Peipsi ääres, siis seda kohta ma soovitan. Kihvt maja, asukoht otse järve ääres ja saab kohe saaniga peale, sõbralik pererahvas, saun ja supersöögid. Kindlasti tasub kokkuleppele jõuda kohaprae ja sibulasupi osas, aga ka kõik muu on võrratu. Sõbralikkus ja abivalmidus pealekauba - tahate sauna, palun; kohvimasin on söögisaalis, vajutage nuppu ja tuleb; soovite termostega teed ja kohvi järvele kaasa, muidugi, palun; tahate viimasel päeval järvel tulles soojas riideid vahetada - ikka saab. 
Kokkuvõttes oli üliäge "meeste" nädalavahetus. Sai mõnusat talvist ilma ja külma, sai kala, hästi süüa, mõnuleda ja logeleda. 
Mida hakata pihta kahepeale koju veetud ca 30kg ahvenaga, tuleb veel välja mõelda ja sellest kirjutan järgmine kord.  
Eelmine
Kraaviahvenad
Järgmine
Nostalgiamatk Tänavjärvele

Lisa kommentaar

Email again: