Kohvikukalad
Võtame Pakri saarte all lestavõrku, igast linast midagi tilgub, aga korralikku võrgulesta on tänavu vähe. Võib ju ka olla, et me pole veel suutnud läbi hammustada, kus ja mis sügavuses kala liigub. Kokku tuleb vast kümmekond kilo kala. Tegelikult pole hullu, aega veel on ja praegu on vaja ainult kala üles leida. Sel pühapäeval, 27. augustil toimub Peetri kohvikutepäev ja juba neljas kord teen ka oma koduväravad lahti, et pakkuda külalistele head kala ja täpselt nii nagu mulle endale seda süüa meeldib - võimalikult naturaalsena, praetult, suitsutatult, marineeritult, salatina jne.
Ahvenavõrkudest tuleb ka kümmekond kilo kala. Okei saak, arvestades seda, et võrguots läks natuke liiga madalasse. Vähemalt on selge, kus kala on. Ahvena mõõt on tõeliselt ilus, sekka viskab ka rohkem kui poolekiloseid pätse. Mõne kogre kõrval oli võrku eksinud kaks ilusas mõõdus säinast, mille proovin üht oma toore kala lemmikretsepti modifitseerides söödavaks teha ja kui õnnestub, siis annan blogis kindlasti teada.
Kohvikutepäeva kalakogused on igal aastal suurenenud ja tänavu proovime kokku saada 200+kg head Eesti merekala. Loomulikult ei suuda me seda üksi kinni püüda, seepärast olen enda heaks merele "tööle sundinud" mõned rannakaluritest sõbrad. Minu jaoks on kõige olulisem, et kala oleks värske, kohalik ja läheks väga hea toiduna Eesti inimeste söögilauale. Tundub lihtne, kuid tegelikult ei ole. Esiteks pole head värsket kala kuigi lihtne saada, kui sinu tutvusringkonda ei ole just mõne rannakaluriga õnnistatud. Teiseks oskavad ka parimateks peetavad söögikohad kala Hiina, Poola või mingit moodi korralikult pekki keerata. Mulle meeldib kala süüa nii naturaalselt kui võimalik. Mis kõlbab, näiteks siig, forell, vimb ja talvel isegi ahven lähevad lauale toorelt, vaid soola ja pipraga. Alles siis, kui naturaalne kalamaitse tüütama kipub, lisanduvad muud nüansid. Näiteks lihtne, ainult võis praetud ahvenafilee on minu absoluutne lemmikpraad, mida ma võin kurgust alla ajada mitu päeva jutti. Tegelikult ei armasta ma pea ühegi kalaga erilist trikitamist, marineerimist, maitsestamist ja paneeringuid. Kurja kraaksuva varesena kahtlustan alati, et igasugu paneeringutega üritatakse varjata varajase roiskumise või korduva külmutamise-sulatamise märke. Hea ja värske kala maitset ei ole vaja peita, enamjaolt piisab maitsestamiseks soolast, piprast ja värskest tillist. Just nii kala meie juures saabki.
Lestasupp on midagi, mida enamik inimesi ilmselt kunagi proovidagi pole saanud aga kes on saanud, need kiidavad ja tulevad tagasi. Tänavugi on meil menüüs toite, mille nimed kõlavad tuttavalt, aga valmistamisviisis on nippe, mis muudavad nad teistsuguseks, kui enamik inimesi on harjunud sööma. Näiteks suitsukalasalatisse lisame alati natuke kasvuhoonetomatit, mis lisab tummisele maitsele mõnusat värskust. Kogu menüü sõltub sellest, mida meri annab, aga kindlasti saab pühapäeval meie juurest:
- siia- ja vimmaäkilisega ampse,
- marineeritud lesta,
- suitsukalasalatit,
- lestasuppi ja kalaseljakant,
- suitsulesta ja -ahvenat,
- praetud ahvenafileed ja lesta.
Kõrvale pakume oma talu põldudelt ja kasvuhoonetest pärit lisandeid. Ahjaa, vabapidamiskanad munevad praegu kenasti ja kooki saab ka.
Pühapäeval olete oodatud Peetri alevikku, Mõigu tee 3, väravad on lahti kell 10.
Väike palve ka, ärge parkige haljasalale, teeservad on teeremondi järel alles pehmed ja rööpad ei ole silmale ilusad vaadata.
Aga meie läheme nüüd tagasi kalale!
Kohvikutepäeva kalakogused on igal aastal suurenenud ja tänavu proovime kokku saada 200+kg head Eesti merekala. Loomulikult ei suuda me seda üksi kinni püüda, seepärast olen enda heaks merele "tööle sundinud" mõned rannakaluritest sõbrad. Minu jaoks on kõige olulisem, et kala oleks värske, kohalik ja läheks väga hea toiduna Eesti inimeste söögilauale. Tundub lihtne, kuid tegelikult ei ole. Esiteks pole head värsket kala kuigi lihtne saada, kui sinu tutvusringkonda ei ole just mõne rannakaluriga õnnistatud. Teiseks oskavad ka parimateks peetavad söögikohad kala Hiina, Poola või mingit moodi korralikult pekki keerata. Mulle meeldib kala süüa nii naturaalselt kui võimalik. Mis kõlbab, näiteks siig, forell, vimb ja talvel isegi ahven lähevad lauale toorelt, vaid soola ja pipraga. Alles siis, kui naturaalne kalamaitse tüütama kipub, lisanduvad muud nüansid. Näiteks lihtne, ainult võis praetud ahvenafilee on minu absoluutne lemmikpraad, mida ma võin kurgust alla ajada mitu päeva jutti. Tegelikult ei armasta ma pea ühegi kalaga erilist trikitamist, marineerimist, maitsestamist ja paneeringuid. Kurja kraaksuva varesena kahtlustan alati, et igasugu paneeringutega üritatakse varjata varajase roiskumise või korduva külmutamise-sulatamise märke. Hea ja värske kala maitset ei ole vaja peita, enamjaolt piisab maitsestamiseks soolast, piprast ja värskest tillist. Just nii kala meie juures saabki.
Lestasupp on midagi, mida enamik inimesi ilmselt kunagi proovidagi pole saanud aga kes on saanud, need kiidavad ja tulevad tagasi. Tänavugi on meil menüüs toite, mille nimed kõlavad tuttavalt, aga valmistamisviisis on nippe, mis muudavad nad teistsuguseks, kui enamik inimesi on harjunud sööma. Näiteks suitsukalasalatisse lisame alati natuke kasvuhoonetomatit, mis lisab tummisele maitsele mõnusat värskust. Kogu menüü sõltub sellest, mida meri annab, aga kindlasti saab pühapäeval meie juurest:
- siia- ja vimmaäkilisega ampse,
- marineeritud lesta,
- suitsukalasalatit,
- lestasuppi ja kalaseljakant,
- suitsulesta ja -ahvenat,
- praetud ahvenafileed ja lesta.
Kõrvale pakume oma talu põldudelt ja kasvuhoonetest pärit lisandeid. Ahjaa, vabapidamiskanad munevad praegu kenasti ja kooki saab ka.
Pühapäeval olete oodatud Peetri alevikku, Mõigu tee 3, väravad on lahti kell 10.
Väike palve ka, ärge parkige haljasalale, teeservad on teeremondi järel alles pehmed ja rööpad ei ole silmale ilusad vaadata.
Aga meie läheme nüüd tagasi kalale!
Lisa kommentaar