Kuidas forellikütt Truumetsast kohajigitaja sai
„Mul pole nööri, trossi, õiget ritva ega ühtegi jigi,“
teatas vanameister Rein Truumets resoluutselt, kui teda Emajõele koha püüdma meelitasin. Mul õnnestus talle siiski selgeks teha, et ta võib niikaua kaldal
angerjat, latikat ja koha tonkatada, kuni mina kohaauke läbi taon ja kaasa ta
tuli. Etteruttavalt võib öelda, et tonkamehest sai selleks korraks jigipüüdja
ja mina sain kätte oma seni suurima koha. Videokokkuvõte kahepäevasest
kalatripist on siin.
Rahvatarkus ütleb, et idatuul viib ka tünnist kala minema ja justnimelt tugeva idatuulega Emajõgi meid pühapäeva pärastlõunal tervitas. Tartust kaasa tulnud Kalastaja peatoimetaja Ralf helistas läbi tuttavad kohapüüdjad ja jõele läksime infoga, et kalal on suu lukus mis lukus. Reinu viisime kohe kenale kaldapealsele tonkatama, Ralfiga suundusime eelmisel nädalal ilusti töötanud kohaauke läbi taguma. Esimeses augus sai Ralf ühe togimise, millele järgnes pikk ja piinarikas vaikelu. Vahetasime kohti ja lutte, aga tolku sellest polnud. Lõpuks panin otsa kümmekond aastat vana Blue Foxi pruunika kummiluti. Eelistas koha nüüd just täpselt seda värvi või oli juhus lihtsalt pime, aga kohe esimesel kerimisel käis ridvast läbi äge matakas ja mõnikümmend sekundit hiljem oli kena koha paadis. Kaal näitas 1,1kg. Kurat, kohapüük on ikka kihvt! Päev otsa teed nüri tööd ja õnn saabub kahekümne sekundiga.
Ma arvasin, et nüüd olen leidnud võluvitsa ja püüan Emajõe kalast tühjaks, aga nii muidugi ei läinud. Rohkem ei huvitunud keegi ei pruunist ega ka ühestki teisest lutist. Isegi Ralf läks tühja käega kaldale ja nii esimese õhtu jigipüük lõppes. Öösel mõnulesime Reinuga kalda peal, lõke üleval, vorstid susisemas ja tonkad vees. Ühel pool jõge oli taevas selge, teisel jälle pilves. Selge loomulikult seal, kus siras kuu, mis kustutas otsekohe angerjalootused. Alles jäi võimalus saada mõni koha või latikas, aga reaalelus närisid tonkasid ainult kiisad ja rõksud. Närisid nii hullusti, et hommikuks oli Rein tige nagu punase rätikuga marru aetud härg. Rein on legendaarne forellikütt, ta on väga kõva spinna- ja õngemees, kuid nöör, jigid ja Emajõe kohapüük pole just tema teemad. Seda üllatavam oli vaadata, kuidas ta hommikul vaikides tonkad kokku pakkis ning nööripooliga rulli, sobivat ritva ja mõnda jigi küsis ning paati kaasa tuli.
Esimeste aukude juures oli taas vaikus, kuid nagu hiljem selgus, oli sealgi kala olemas. Veidi hiljem haaras minu lanti alamõõduline koha, kes läks tagasi ujuma ja paati jäi üks 1,7kg haug. Reinu jigisid närisid aga eranditult hauginolgid. Vähehaaval hakkas tibutama vihma, mis läks kiiresti üle vastikult tihedaks ja tugevaks sajuks. Olla polnud just mõnus, aga just siis muutus kala korraga aktiivseks. Järjekordse augu peal sain esimese heitega korraliku mataka vastu lanti ja veidi hiljem maandus paadis 920 grammi kaaluv kena koha. Veel kaks viset ja ridvast käis läbi tõeliselt tugev nätakas. Haakisin, aga kala külge ei jäänud. Kirusin mõttes oma aeglust ja tegin veel mõned visked samasse kohta ning ridvast käis läbi uus matakas aga seekord jäi kala külge - kohe tunda, et seekord korralikum tegelane. Veidi hiljem oli kahvas minu suurim Emajõe koha. Kaalu oli kalakesel täpselt kilo rohkem kui esimesel ehk 1920gr. Kõrvuti pannes paistab vahe eriti suur välja.
Praktiliselt kõik selle päeva kontaktid kaladega sain Jahipaunast ostetud rohelise-hõbedase Berkley kummiluti peale, mis on videos hästi näha.
Reinu nägu läks aga iga tunniga hapumaks, sest tema lantide vastu tundsid huvi ainult havipulgad. Plaanisin juba äraminekut, kui ta tahtis minna tagasi kõige esimesse püügikohta. Nagu selgus vedas mingi seletamatu vägi või vana kalamehe nina ta täpselt sinna, kus tema kala just teda ootas. Vaevalt olime ankru sisse saanud, kui Reinu ridvast käis läbi korralik löök. Kala hoidis põhja ja sööstude järgi sai kohe aru, et seekord on landi otsas koha, mitte järjekordne haugipulk. Veidi ärevust ja paadis oli Reinu elu esimene jigiga püütud Emajõe koha - kaalu oli kalal 1,2kg. Pildilt vaatab küll vastu üks morni näoga mees, sest tõsine mees on ju tõsise näoga, aga vana forelliküti esimene emotsioon oli vägev.
Kohajigitamine Emajõel ei ole lihtne turistipüük. Ahmi internetist kokku niipalju tarkust kui tahad, aga kohapeal on keeruline tuvastada isegi seda, kus täpselt on aukude servad, kuhu tuleks paat ankrusse panna ja millist trajektoori mööda jigisid vedada. Rääkimata sellest, et edukaks püügiks peab olema üsna korralik valik kummilutte ja raskuseid.
Kas forellikütist sai nüüd Emajõe kohajigitaja? Kindlasti mitte. "Olude sunnil ja üheks korraks," ütles ta ise.
Esimeste aukude juures oli taas vaikus, kuid nagu hiljem selgus, oli sealgi kala olemas. Veidi hiljem haaras minu lanti alamõõduline koha, kes läks tagasi ujuma ja paati jäi üks 1,7kg haug. Reinu jigisid närisid aga eranditult hauginolgid. Vähehaaval hakkas tibutama vihma, mis läks kiiresti üle vastikult tihedaks ja tugevaks sajuks. Olla polnud just mõnus, aga just siis muutus kala korraga aktiivseks. Järjekordse augu peal sain esimese heitega korraliku mataka vastu lanti ja veidi hiljem maandus paadis 920 grammi kaaluv kena koha. Veel kaks viset ja ridvast käis läbi tõeliselt tugev nätakas. Haakisin, aga kala külge ei jäänud. Kirusin mõttes oma aeglust ja tegin veel mõned visked samasse kohta ning ridvast käis läbi uus matakas aga seekord jäi kala külge - kohe tunda, et seekord korralikum tegelane. Veidi hiljem oli kahvas minu suurim Emajõe koha. Kaalu oli kalakesel täpselt kilo rohkem kui esimesel ehk 1920gr. Kõrvuti pannes paistab vahe eriti suur välja.
Praktiliselt kõik selle päeva kontaktid kaladega sain Jahipaunast ostetud rohelise-hõbedase Berkley kummiluti peale, mis on videos hästi näha.
Reinu nägu läks aga iga tunniga hapumaks, sest tema lantide vastu tundsid huvi ainult havipulgad. Plaanisin juba äraminekut, kui ta tahtis minna tagasi kõige esimesse püügikohta. Nagu selgus vedas mingi seletamatu vägi või vana kalamehe nina ta täpselt sinna, kus tema kala just teda ootas. Vaevalt olime ankru sisse saanud, kui Reinu ridvast käis läbi korralik löök. Kala hoidis põhja ja sööstude järgi sai kohe aru, et seekord on landi otsas koha, mitte järjekordne haugipulk. Veidi ärevust ja paadis oli Reinu elu esimene jigiga püütud Emajõe koha - kaalu oli kalal 1,2kg. Pildilt vaatab küll vastu üks morni näoga mees, sest tõsine mees on ju tõsise näoga, aga vana forelliküti esimene emotsioon oli vägev.
Kohajigitamine Emajõel ei ole lihtne turistipüük. Ahmi internetist kokku niipalju tarkust kui tahad, aga kohapeal on keeruline tuvastada isegi seda, kus täpselt on aukude servad, kuhu tuleks paat ankrusse panna ja millist trajektoori mööda jigisid vedada. Rääkimata sellest, et edukaks püügiks peab olema üsna korralik valik kummilutte ja raskuseid.
Kas forellikütist sai nüüd Emajõe kohajigitaja? Kindlasti mitte. "Olude sunnil ja üheks korraks," ütles ta ise.
Lisa kommentaar