Kalal või jahil käies meeldib mulle lahtise taeva all magada. Kui uneaega on vaid kaks-kolm pimedat tundi viskan tavaliselt magamiskoti heina sisse või liiva peale ja magan seal ära. Viimastel suvedel olen ka lihtsalt autokastis külitanud. Aasta tagasi nägin matkamees Tõnu Jürgensoni videot imelihtsalt lahtikäivast matkasarkofaagist ja sain kohe aru, et täpselt seda asja on vaja. Hädasti! Nädala alguses viis tee mind üle pika aja Tõnuga kokku ja nüüd on mul olemas parim asi, millega metsas kiired unetunnid veeta.
Lisaks sarkofaagile kuulub minu auto põhivarustusse nüüd ka üks kerge ripptelk ja tarp, millega üht või mõlemat uut voodit vihma ees kaitsta.
Kõik need asjad sai kohe järgi proovitud, sest käisin Lõuna-Eestis üht suurema seltskonna matka ette valmistamas ja Tõnu on parim mees, kellelt nõuandeid küsida. Lähemalt saime temaga tuttavaks paar aastat tagasi, kui ta tegi meile telesarja "Piire ületades" raja. Nostalgilise taaskohtumise juurde kuulusid Nipernaadi jõhvikanaps (kes teab, see teab), legendaarses kannus keedetud kohvi ja kahe aasta tagused meenutused ühe vägeva telesarja salvestusest. Vürtsi lisas ka jõekaldal patseeriv hõbehaigur, keda Eesti looduses just liiga tihti ei kohta. Julge lind pidas jõekaldal jahti, justkui ta ise ei teaks, et paistab oma lumivalge sulestikuga kilomeetri kauguselt silma.
Kolme päeva jooksul tegime tutvust Koiva-Mustjõe maastikukaitseala, Piusa jõe ürgoru ja Meenikunno rabaga. Sundisin perekonna ronima ka Eesti suurima kõrguste vahega Vällamäe tippu. Oli päikest, oli mõnusat matka ja Mustjärve laagriplatsil ka korralikku vihma, mis uued magamisvahendid kohe proovile pani.
Omaette elamuse saab alati maapoodides, kus näeb kõige ehedamaid ja ägedamaid kujusid. Näiteks Obinitsas kohtusime kahe mehega, kelle näojoontest paistsid kaugele välja pikad külapoe ees veedetud päevad. Paksem neist istus autos, noorem ja kepsakam ostis poest pudeli "Laua viina" ja kaks "Eriti rammusat" jäätist, mis on küll ülihead, aga pole just kõige odavam valik. Imelik sakumm, jõudsin mõelda, kuid eksisin, sest jäätised söödi sealsamas autos ära. Need mehed on maa sool, neid ei võta ussi- ega püssirohi ja kui oleks rohkem aega, istuks isegi heameelega koos nendega poe ees ja saadaks päevi õhtusse, sest jäätis, väike naps ja natuke seiklusi ning elu ongi lill.
Lisa kommentaar