Mulle meeldib suvel Emajõe ääres käia nii, et pärastlõunal kohale, õhtune püük, lõke ja ööbimine, teise päeva hommik ja tagasi. Jaanipäevanädalavahetus pakkus seekord ideaalset võimalust mõnusaks kohapüügiks. Kahjuks oli kalal suu üsna lukus aga päris tühja käega koju ei tulnud.
Pühapäeval läks lahti kohapüük siseveekogudes. Nädalavahetusele langev avapäev on alati jama, sest püüdjate hord Emajõel on tohutu, aga ega minemata jätta ka ei saanud. Minu vaev sai 1,8kg kala näol tasutud kohe hommikul, päeva peale tuli kala paati ilusti aga kotti rohkem midagi ei toppinud.
Märtsi esimestel päevadel käisime esimest korda talvel Ahvenamaal, eemärgiga püüda sikuga ahvenat ja ehk saada jää pealt kätte ka mõni koha. Kohtadest ja kala landieelistustest ei teadnud me suurt midagi ja selle kohta oli tulemus väga hea.
„Mul pole nööri, trossi, õiget ritva ega ühtegi jigi,“
teatas vanameister Rein Truumets resoluutselt, kui teda Emajõele koha püüdma meelitasin. Mul õnnestus talle siiski selgeks teha, et ta võib niikaua kaldal
angerjat, latikat ja koha tonkatada, kuni mina kohaauke läbi taon ja kaasa ta
tuli. Etteruttavalt võib öelda, et tonkamehest sai selleks korraks jigipüüdja
ja mina sain kätte oma seni suurima koha. Videokokkuvõte kahepäevasest
kalatripist on siin.
Jaanipühade lõpetuseks käisime Kalastaja peatoimetaja Ralfiga Emajõel koha püüdmas. Läks nii nagu minema pidi - kohalik mees sai omad kalad kätte, kaugelttulnu pidi leppima emotsioonidega.
Kui mõned aastad tagasi trolliti Pärnus koha peamiselt Rapala Tail Danceritega, siis viimastel aastatel on kalad justkui selgeks õppinud, et need on ühed ohtlikud asjad ja neid ei tasu sööma minna. Kalamehed on asunud uute kohalantide otsingule ja Jahipaun palus mul testida Atemi lante.
.jpg)
