Mõnda aega olen kadedusega vaadanud, kuidas sõbrad akutrelliga jäässe auke puurivad ja arvanud, et ma saan ikka ilma hakkama ja nühin oma augud käsitsi sisse. Aga Peipsil kala otsides on vahel õhtuks käed nii väsinud, et viimaseid pöörded lähevad jäässe ainult tahtejõuga. Jääpuuridele mõeldud adaptereid olen poodides näinud, aga kui hakkasin otsima millistele tingimustele peaks vastama akutrell, siis jäin hätta. Kui leidub veel sama rumalaid kalamehi nagu mina, siis videost saab vähemalt algteadmised millist puuri ja trelli valida ning mida peaks akutrelliga jääle minnes jälgima, et asjad ja ise terveks jääks. Kalu näeb muidugi ka.
Pärnusse jõuan kell 10 hommikul, mis on ilmselgelt liiga hilja, sest kalale minnakse ikka hommikul. Mitte, et kala sellest midagi teaks ja hommikul suu lahti kalamehe lanti ootaks. Eemal jääl paistavad juba sadade kalameeste seljad ja seda on kaldalt valus vaadata, ilmselt kõikidel käed juba käivad. Sätin end tõukekelguga minekule ja kõrvalt tuleb jääle veel teinegi hilineja. Käisid eile ka siin? Ei. Ära sa siis vasakule pane, ma olin eile seal, kala võttis ainult kell 11-13. Paremal oli paremini saadud!
Pärnu lahelt on ilusti ahvenat saadud alates esimese jää tekkimisest. Esimene jää tähendab seda, et esimesed kalamehed olid Pärnust lõunapoole jääval laheosal peal juba siis, kui kalurid alles paatidega võrke lasid. Peipsi püükidele vahelduseks käisin Pärnus tõukekelgurallil.
