Kütijutud

Kaks lugu koprajõgede kallastelt

Esimene lugu. Jää kraavi pealt on lõpuks sulanud. Alustan jahti ühe suure kraavi jõepoolsest otsast, aga seal on esialgu vaikus. Mulle ei meeldi passida või ühe koha peal istuda, rohkem hindan hiilimist, mis on endale huvitavam ja loomal on ka suurem võimalus jahimees varakult avastada. Nii hakkan vaikselt vastuvoolu liikuma, kuigi tuul on nii selja tagant ja erilist võimalust õnnestumiseks ei ole.


Loe lisaks »


Kui tark ja ettevaatlik on kobras?

Kobrast peetakse väga ettevaatlikuks ja targaks loomaks. Tühjagi! Sel kevadel sain nende loomade kohta teada nii mõndagi uut ja nii mõnigi müüt sai kummutatud. Räägitakse, et pruugib kopral inimene ära tunda kui ta sellest sabalaksuga teada annab ja edaspidi on terve kraav või jõgi pikka aega vaikne. See kõik ei vasta tõele, hämaruse saabudes on nad väga julged ja uudishimulikud. 


Loe lisaks »


Kuidas ma kanaga kobrast peibutasin

Naljakas kohtumine keskkonnainspektoritega. Ajasime eile õhtul jahikaaslasega enne passima minekut koprakraavi ääres juttu, kui lähenes kastikas, sabas kummipaat. Jõudsime mõelda, et kus kurat sellega nüüd minnakse, kui märkasin autol keskkonnainspektsiooni logosid. 

Tänavuse hooaja seitsmes kobras.



Loe lisaks »


Teine

Lõpuks on enamikes kohtades veed lahti ja koprad aktiivseks muutunud. Tänavune teine tuli kaldale kell 6 hommikul. Lühikeseks see hooaeg jääb, aga nii on.


Loe lisaks »


Sööme Eestis kasvanud toitu

Nägin ükspäev Facebookis üleskutset "Sööme 100 päeva puhast Eestis kasvatatud toitu". Tore üleskutse, aga tahaks teksti parandada - sööme 100 päeva puhast Eestis kasvanud toitu! Ulukeid ja päriselt söödavat kala ei saa kasvatada. Nad elavad ja kasvavad ise. Vaba ja õnnelikuna.
Ma olen toiduga õnnistatud inimene. Rohkem kui pool elu olen püüdnud vabas looduses elanud kala. Poes müüdavast kasvatusekalast, kes on enamiku elust toitunud teadmata koostisega graanulist ja ravimitest ning mille värskusaste on äärmiselt kahtlane, ei taha ma midagi teada. Viimastel aastatel on toidulauale lisandunud vabas looduses elanud ulukite liha, millest paremat lihtsalt ei ole. Põdra või sokulihast
böff või carpaccio, praetud välisfilee, mahlane ulukiburger, suitsukobras, päriselt lihast tehtud suitsuvorstiga võileib või metsseapada. Kõik need viivad keele alla ja nimekirja võiks veel pikalt jätkata. 
Põllu- ja aiasaaduses tulevad niikuinii juba aastakümneid ämma talu põllult, mitte Poolast või veel kaugemalt.
Kõige selle krooniks on mind õnnistatud elukaaslasega, kes oskab kõigest sellest kuradi hästi süüa teha. Ta ise tahaks vahel restorani sööma minna, aga mind on suhteliselt raske veenda, sest restoranis ei saa nii hästi, kvaliteetselt ja tervislikult süüa kui meie kodus.
Lõpetuseks tahaks Facebooki üleskutset veel parandada. Miks ainult 100 päeva? Sööme ainult Eestis kasvanud toitu!   


Loe lisaks »


Kõdistada kõrva tagant või ...

Noorloomad on rumalad ja pakuvad oma ulja uudishimuga unustamatuid vaatepilte. Koprakutsikad paistavad praegu olevat täpses selles eas, kus uudishimu võidab alahoiuinstikti ja nii ma üks õhtu kraavi peal mõtlesin, et kas teha talle pai ja sügada kõrvatagust, pakkuda peo pealt süüa või võtta sabast kinni ja visata kaldale. Video viimastes kaadrites olev tänavune kutsikas tuli tõepoolest haardeulatusse. 


Loe lisaks »


Suitsukobras ja kopravorst

Hooaja lõpus läksid kütitud koprad tootmisse ja nüüd on käes see õnnis päev, kui suitsuliha ja õllevorstid on minu kätte tagasi jõudnud. Midagi ei ole öelda, mõlemad maitsevad kuratlikult hästi. 
Isuäratavad kopraliha lõigud.


Loe lisaks »


Nülgimine ja soolikate laskmine = väärindamine?

Räägiks asjadest nii nagu nad on tegelikult!? Jahilt tulles ei ole ma veel kuulnud, et keegi räägiks midagi "väärindamisest", päriselus tuleb ikka loom nülgida ja soolikad välja lasta, siis saab liha pannile ja naha parkimisse saata. Avalikus keelekasutuses kohtab aga üha tihedamini sõnavärdi "jahisaagi väärindamine". 
Kaks meest jahisaaki "väärindamas".
Postitusele on lisatud video kopra nülgimisest, nõrede, soolikate ja siseelundite eemaldamisest.

Loe lisaks »


Palju maksab kopranahk

"Palju siin kopraid on? Sada?" pärin jahikaaslaselt. Ilja arvab, et rohkem. "Vene ajal ei käinud mehed põdrajahis, sest kõigepealt tuli kümme looma lasta riigile, siis sai jahiselts ühe, aga kopranahast müts maksis 250 rubla," räägib ta. Samal ajal märkame, et 7-8 meetri kaugusel kuulab meie vestlust pealt kena kobras. Pea püsti, terve selg vee peal ja kõrvad kikkis, otsekui täpsustades, et "mida-mida, kui palju?" Keeran aeglaselt pead, kuid ilmselt sai loom aru, et kui juba naha eest 250 makstakse, siis pole mõtet kauem passida. Uhke sabalöögi saatel kaob ta vee alla. Ees ootab 5-6 kilomeetrit tõelist kopraparadiisi. 


Loe lisaks »


Video: koprajaht

Nii nagu kingsepal pole jala otsa toppida kõlblikke jalavarje, nii pole minul mitte üht korralikku videokaadrit oma lastest, koerast-kassist ja jaanilõkkest, sest vabal ajal tahaks puhata, mitte tööd teha. Sel kevadel olen aegajalt kaamera metsa ja merele kaasa tassinud, et mõni hetk lindile jääks. Seekord oli kaamera sätitud õigesse kohta. 

Hoiatan, et video võib sisalda häirivaid kaadreid. 



Loe lisaks »


Kas koprad kuulevad?

Kraaviäärne tee on viimane koht, kus kevadpäike pole suutnud lund ja jääd ära sulatada. Iga samm sellel pinnasel krigiseb nagu roostes aiavärav ja sisetunne ütleb, et nii suure lärmi keskel puudub koprajahil igasugune mõte. Aga kas puudub? 

Loe lisaks »


Rebane unistab koprapraest

Plusskraadid panid veed liikuma ja kraavikoprad on aktiivsemaks muutunud. Üks neist tegi jäässe augu ja käis korraks jalutamas. Maha jäänud jäljed ja järgi lohisevast sabast tekkinud triip reedavad, et ring oli veel üsna lühike. Külaskäigust maha jäänud lõhn ja jäljed pani ila tilkuma rebasel, kes on luusinud nii ümber augu kui passinud vana tamminurga peal, et millal praad pea august välja pistab.
Koprajahi põhihooaeg on kohe algamas.


Loe lisaks »