Kui tark ja ettevaatlik on kobras?
Kobrast peetakse väga ettevaatlikuks ja targaks loomaks. Tühjagi! Sel kevadel sain nende loomade kohta teada nii mõndagi uut ja nii mõnigi müüt sai kummutatud. Räägitakse, et pruugib kopral inimene ära tunda kui ta sellest sabalaksuga teada annab ja edaspidi on terve kraav või jõgi pikka aega vaikne. See kõik ei vasta tõele, hämaruse saabudes on nad väga julged ja uudishimulikud.
Jaht algas tänavu vara, sest loomad hakkasid liikuma juba veebruaris esimeste sulailmadega. 16. veebruari õhtul seadsin end istuma
ühe kraavi kaldale, kus kobras oli juba mitu päeva aktiivselt tegtsenud. Pimeduse saabumiseni oli kõik vaikne. Enne äraminekut tegin ühe suitsu ja alles veidi hoogsamalt tuhka raputades käis otse minu nina ees vastaskaldal sabalaks vastu vett. Ei kartnud see loom inimese- ega suitsulõhna ja ka lumekrabinat, alles järsem liigutus ehmatas teda. Mõtlesin, et jaht on läbi aga tuhkagi, kümmekond minutit hiljem oli loom tagasi ja kõik kordus, kokku nii 4-5 korda. Lõpuks tüdinesin, aga kuna lumi oli maas ja madalatelt pilvedel peegelduv linnakuma andis piisavalt valgust käisin korra ülesvoolu toimuvat vaatamas. Enne äraminekut läksin varituskohast veelkorra läbi ja vaatamata korralikule lumemürale lasi loom inimese jälle kaldani välja. Ootasin veel 10 minutit, kobras tuli taaskord urust välja ja ronis minust viie meetri kaugusel kraavi peale langenud puu peale sööma.
Tegelikult hindan ma hiilimisjahti varitsusest oluliselt rohkem. Endal huvitavam ja ka loomal on palju rohkem võimalusi pääsemiseks. 2. märtsi õhtul jalutasin püss seljas ühe laiema kanali servas, tuul ulus näkku ja vaevalt sadakond meetrit peale alustamist ujus mulle vastu kenas suuruses loom, kes otse minu nina all kaldale ronis ja sööma hakkas. Tulemus oli selline.
Hooaja üks põnevamaid jahte oli 22. märtsil, kui hiilisin ühe kraavi servas, mille ääres on tee. Üldse paistab, et sellisest kohtades on loomad julgemad, nad on inimeste jutu ja käimisega rohkem harjunud ning tegutsevad julgemalt. Kuna tee oli osaliselt jääs, vaikselt hiilimine võimatu ja ka kuu valgustas just kaldal olnud inimest mitte vees ujuvat kobrast, näitas üks loom üles uskumatut julgust. Ta avastas mu kolm korda, andis sellest iga kord ka sabalaksuga teada kuid tuli ikka ja jälle tagasi. Uudishimu tapab või kuidas see ütlus oligi?
2019. aasta kevade "braveheart" tiitli saab aga kobras, keda mul õnnestus kümnekonna minuti jooksul lasta kaks korda. Veidi häbi tunnistas aga nii oli. Hiilisin taaskord mööda kraavikallast, kui kõigepealt kuulsin ja siis ka nägin kahte noorukest kobrast, kes kümnekonna meetrise vahega toidul hea maitsta lasid. Üks istus kalda all madalas vees, teine ronis uljalt maha langenud puu peale. Liginedes tundsid nad mu ära ja vajusid vaikselt vette, kuid mitte kauaks, kümmekond minutit hiljem olid loomad tagasi ja võtsid sisse täpselt samad kohad. Heledaks näritud puu peale roninud loom joonistus hämaras paremini välja aga ähmiga unustasin kaitseriivi maha võtta ja kui see ükskord õnnestus tegin veel lasu, aga selgelt üle sukelduva kopra pea. Paadunud suitsumehena lubasin endale jahi lõpetuseks ühe sigareti ja kohe kui viimane mahv võetud, olid mõlemad poisid tagasi. Täpselt samade kohatade peal kus hetk tagasi haavlilaeng üle pea vihises! Seekord oli kaitseriiv meeles ja 14kg kobras sai kütitud.
Hooaja peale kokku õnnestus küttida üheksa kobrast, suurim 28,5kg.
Oli edukas ja väga õpetlik hooaeg. Üheksa võib tunduda palju aga minu jahipiirkonades on kobraste arv järjekindalal kasvuteel ja kahjustused märkimisväärsed. Üle ujutatakse metsad, tammid ehitatakse otse kergliiklusteede kõrvale ja ära ei põlata ka õunaaedades raksus käimist.
Mida üheksa kopra lihaga peale hakata? Ma ei ole suurim kopraliha fänn, kuid paar väiksemat käivad läbi suitsuahju ja ka kopralihast snäkivorstid, mida Saku Lihameistrid perfektselt valmistada oskavad, kuluvad kevad-suvistel kala- ja jahikäikudel ära ning maitsevad hästi.
Tõelise kulinaarse elamuse sain aga siis, kui mõned koprad Hiiumaa sõprade, täpsemalt sealse kalakokk Mari juurde saatsin. Mari valmistab kopralihast lihtsalt oivalisi pelmeene, mis sobisid minu maitsemeelega isegi paremini kui põdraliha omad. Pelmeenitegu julgen küll kõikidel proovida.
Tegelikult hindan ma hiilimisjahti varitsusest oluliselt rohkem. Endal huvitavam ja ka loomal on palju rohkem võimalusi pääsemiseks. 2. märtsi õhtul jalutasin püss seljas ühe laiema kanali servas, tuul ulus näkku ja vaevalt sadakond meetrit peale alustamist ujus mulle vastu kenas suuruses loom, kes otse minu nina all kaldale ronis ja sööma hakkas. Tulemus oli selline.
Hooaja üks põnevamaid jahte oli 22. märtsil, kui hiilisin ühe kraavi servas, mille ääres on tee. Üldse paistab, et sellisest kohtades on loomad julgemad, nad on inimeste jutu ja käimisega rohkem harjunud ning tegutsevad julgemalt. Kuna tee oli osaliselt jääs, vaikselt hiilimine võimatu ja ka kuu valgustas just kaldal olnud inimest mitte vees ujuvat kobrast, näitas üks loom üles uskumatut julgust. Ta avastas mu kolm korda, andis sellest iga kord ka sabalaksuga teada kuid tuli ikka ja jälle tagasi. Uudishimu tapab või kuidas see ütlus oligi?
2019. aasta kevade "braveheart" tiitli saab aga kobras, keda mul õnnestus kümnekonna minuti jooksul lasta kaks korda. Veidi häbi tunnistas aga nii oli. Hiilisin taaskord mööda kraavikallast, kui kõigepealt kuulsin ja siis ka nägin kahte noorukest kobrast, kes kümnekonna meetrise vahega toidul hea maitsta lasid. Üks istus kalda all madalas vees, teine ronis uljalt maha langenud puu peale. Liginedes tundsid nad mu ära ja vajusid vaikselt vette, kuid mitte kauaks, kümmekond minutit hiljem olid loomad tagasi ja võtsid sisse täpselt samad kohad. Heledaks näritud puu peale roninud loom joonistus hämaras paremini välja aga ähmiga unustasin kaitseriivi maha võtta ja kui see ükskord õnnestus tegin veel lasu, aga selgelt üle sukelduva kopra pea. Paadunud suitsumehena lubasin endale jahi lõpetuseks ühe sigareti ja kohe kui viimane mahv võetud, olid mõlemad poisid tagasi. Täpselt samade kohatade peal kus hetk tagasi haavlilaeng üle pea vihises! Seekord oli kaitseriiv meeles ja 14kg kobras sai kütitud.
Hooaja peale kokku õnnestus küttida üheksa kobrast, suurim 28,5kg.
Oli edukas ja väga õpetlik hooaeg. Üheksa võib tunduda palju aga minu jahipiirkonades on kobraste arv järjekindalal kasvuteel ja kahjustused märkimisväärsed. Üle ujutatakse metsad, tammid ehitatakse otse kergliiklusteede kõrvale ja ära ei põlata ka õunaaedades raksus käimist.
Mida üheksa kopra lihaga peale hakata? Ma ei ole suurim kopraliha fänn, kuid paar väiksemat käivad läbi suitsuahju ja ka kopralihast snäkivorstid, mida Saku Lihameistrid perfektselt valmistada oskavad, kuluvad kevad-suvistel kala- ja jahikäikudel ära ning maitsevad hästi.
Tõelise kulinaarse elamuse sain aga siis, kui mõned koprad Hiiumaa sõprade, täpsemalt sealse kalakokk Mari juurde saatsin. Mari valmistab kopralihast lihtsalt oivalisi pelmeene, mis sobisid minu maitsemeelega isegi paremini kui põdraliha omad. Pelmeenitegu julgen küll kõikidel proovida.
Lisa kommentaar