Kuidas ma kanaga kobrast peibutasin

Kevad on käes ja kuna kraav suubub järve, siis käiakse otsimas röövpüüdjaid. Iseenesest tore, aga paarikraadise õhutemperatuuriga õhtutunnil haug ei koe ja ahingumehi sellel ajal otsida pole väga mõtet. Küllap külamees juba teab, millal tasub västraga luha peale minna. Mõne mõrra või võrguräbala võib muidugi leida.
Ilmselgelt kahtlustasid inspektorid kraaviääres olevaid kummipükstes tegelasi röövpüügis ja tulid meid kontrollima. Kui sa selgeks, et jahime kopraid, mitte haugi, kontrolliti üle ka meie jahitunnistused ja väikeulukiload. Igati toredad inspektorid olid, kohtumine igati meeldiv ja olen positiivselt üllatunud, et nii aktiivselt kontrollimas käiakse. 
Enne äraminekut paluti mul lahti teha ka auto kastiluuk, kus inspektoritele vaatasid vastu eelmise kütitud kopra kondid ja üks vana kana, kes oli oma loomuliku otsa leidnud. Ütlesin küll, et viin need peale jahti raipeauku, aga küllap ei pannud inspektorid seda tähele.
Läksime siis kraavi äärde, mina sinnasamasse auto juurde, sõber sõitis edasi ja ka inspektorid suundusid talle järele, et luhad üle kontrollida. Seal jäid nad veelkord juttu ajama ja inspektorid küsisid ära hinge närima jäänud küsimuse – miks teisel mehel surnud kana kastis oli? „Eks ta sellega kopraid peibutab,“ ei olnud sõber ka kade. Rohkem küsimusi ei olnud, küllap rahuldas vastus seadusesilmasid piisavalt. Kujutan nüüd ette teiste inspektorite nägusid, kui nad hommikul kontoris kuulsid, et üks mees peibutas kanaga kopraid.

Kümmekond minutit peale inspektsiooni auto lahkumist ronis otse nina ees kaldale kenas suuruses kobras, kes õnnestus ära küttida. Selle aasta seitsmes, sest kahjustusi on tänavu ikka väga palju ja jaht algas vara, esimene loom õnnestus kätte saada juba veebruaris.