Merikad istusid häbematult madalas
Lihavõttepühade ilus ilm lausa sundis tegema esimest sellekevadist merikapüüki. Hiljaks on see jäänud, aga ega õiget ilma pole olnud ja viimasel ajal ei viitsi enam igal vabal hetkel mere äärde ronida.
Laupäeval puhus mõõdukas läänetuul ja hommikul säras taevas ka päike. Paremat kevadist merikailma on raske ette kujutada, sest merel oli katus peal ja kalda all olid ahjud sooja pandud. Vesi oli juba soojenenud 7-10 kraadini ja sellise ilmaga kala lihtsalt peab kaldasse vajuma. Meri oli aga väga madal, minu püügimaal -45cm ja kõik oli tundmatuseni muutunud - seal kus tavaliselt asus püügimaa olid nüüd kivid.
Püüdsin läbi kõik põhikohad, taktikaga mis sellise ilmaga päeval peaks toimima ehk kammisin läbi astangute pealsed ja tagused, aga kala polnud. Vastu õhtut sain võtu ja kohe ka kala. Forell tuli madaliku servast või vähemalt nii ma arvasin. Kala polnud suur, 52cm aga kuna ma pole 3 hooaega ühtegi meriforelli koju tassinud, siis läks ta saia peale. Peale kalasaamist tagusin ülima põhjalikkusega läbi kari servad ja taguse aga kaladega enam kontakte polnud. Viimaks tegin ühe viske otse kari peale, mis tundus lootusetu, sest seal kus tavaliselt on püügiala oli nüüd kuiv maa. Lant kukkus põhimõtteliselt kaldale ja kohe kui kerima hakkasin, haaras seda järgmine kala. Selgus, et kala oli selleks ajaks juba häbematult madalas, heal juhul oli seal 30-40cm vett ja terve forellikari istus ühes kohas koos ja soojendas ennast nagu ahju ääres. Ka esimesed kontaktid tulid madala pealt aga varasemale kogemusele tuginedes olin enne kindel, et parv passis astangu peal.
Sel õhtul sain kaladega veel viis kontakti ja kõik ülimadalast. Koju rohkem kedagi ei toonud. Koju ikka sinililledega, et naisel ka tuju hea oleks.
Püüdsin läbi kõik põhikohad, taktikaga mis sellise ilmaga päeval peaks toimima ehk kammisin läbi astangute pealsed ja tagused, aga kala polnud. Vastu õhtut sain võtu ja kohe ka kala. Forell tuli madaliku servast või vähemalt nii ma arvasin. Kala polnud suur, 52cm aga kuna ma pole 3 hooaega ühtegi meriforelli koju tassinud, siis läks ta saia peale. Peale kalasaamist tagusin ülima põhjalikkusega läbi kari servad ja taguse aga kaladega enam kontakte polnud. Viimaks tegin ühe viske otse kari peale, mis tundus lootusetu, sest seal kus tavaliselt on püügiala oli nüüd kuiv maa. Lant kukkus põhimõtteliselt kaldale ja kohe kui kerima hakkasin, haaras seda järgmine kala. Selgus, et kala oli selleks ajaks juba häbematult madalas, heal juhul oli seal 30-40cm vett ja terve forellikari istus ühes kohas koos ja soojendas ennast nagu ahju ääres. Ka esimesed kontaktid tulid madala pealt aga varasemale kogemusele tuginedes olin enne kindel, et parv passis astangu peal.
Sel õhtul sain kaladega veel viis kontakti ja kõik ülimadalast. Koju rohkem kedagi ei toonud. Koju ikka sinililledega, et naisel ka tuju hea oleks.
Lisa kommentaar