Palju maksab kopranahk
Sellel postitusel on 2 vastust
"Palju siin kopraid on? Sada?" pärin jahikaaslaselt. Ilja arvab, et rohkem. "Vene ajal ei käinud mehed põdrajahis, sest kõigepealt tuli kümme looma lasta riigile, siis sai jahiselts ühe, aga kopranahast müts maksis 250 rubla," räägib ta. Samal ajal märkame, et 7-8 meetri kaugusel kuulab meie vestlust pealt kena kobras. Pea püsti, terve selg vee peal ja kõrvad kikkis, otsekui täpsustades, et "mida-mida, kui palju?" Keeran aeglaselt pead, kuid ilmselt sai loom aru, et kui juba naha eest 250 makstakse, siis pole mõtet kauem passida. Uhke sabalöögi saatel kaob ta vee alla. Ees ootab 5-6 kilomeetrit tõelist kopraparadiisi.
Asume tõepoolest in the middle of nowhere või nagu soomlased ütlevad: keskellä ei mitään. Aastas satub siia paar inimest, kes viitsivad ilma arusaadava põhjuseta kanuuga ülesvoolu sõita. Koduks on see aga karudele, huntidele, põtradele ja väiksematele loomadele, kellele meeldib liikuda oja kaldal, sest siin on ümbruskonna soomassiivide vahel ainus tugema pinnasega koht. Näiteks möödunud sügisel saatis üks karu pikalt kanuuga allavoolu liikunud jahimehi. "Vaata, meie oleme siin külalised, aga tema on oma kodus," kõlab Ilja suust ka väga julgustavalt.
Maastik on tõesti metsik ja kõik on nii äge, kui üks asi üldse olla saab. Niisuguste hetkede nimel tasub püss seljas või spinning käes mööda metsi või jõekaldaid hulkuda.
Tagasi kobraste juurde - ümbruskond on tõsiselt ära rüüstatud ja mitmes kohas on terved metsamassiivid vee all. Kopraid paistab olevat tõesti palju, sest juba enne jahi algust oleme saanud visuaalse kontakti nelja loomaga. Üritan neist ühte lasta, kuid päästik veab alt - vindi asemel on sisse lülitatud sileraud. Haavlid kukuvad enne looma ja ehmatusega pääsenud kobras teeb uhke hüppe kaldalt vette. Vaikselt allavoolu liikudes näeb vastuujuvaid kopraid järjest, kaldale sööma on neist aga roninud ainult üks ja see ca 20kg loom saab selle õhtu saagiks.
Nülgimine ja puhastamine pakkusid aga ka üllatuse. Paljud jahimehed ei taha lasta vees ujuvaid kopraid, sest arvatakse, et vigastatud loom vajub põhja või poeb urgu ja sureb. Sellest koprast tuli välja korralikult avanenud väikesekaliibriline poolmantelkuul, mis oli purustanud looma ribid ja lõpetanud tee seljas.
Teine üllatus ootas ees kodus koljut puhastades, juba luustunud kahjustus viitab sellele, et sama looma on kunagi varem tabanud ka haavlilaeng. Ilmselgelt ei ole see midagi head, kuid alati ei pruugi kehva lasu tulemuseks olla hukkunud ja tabamata jäänud loom.
Nüüd korra ajas tagasi, sest korraliku emotsiooni pakkunud kanuuretkele eelnes hommikujaht kraavide ääres. Valguse tekkides nägin kahte kobrast tegutsemas, kuid nad olid nii kaugel, et imetleda sai vaid töökate loomade usinat tegutsemist. Kella kaheksa paiku oli päike juba kõrgel ja jalutasime veel moepärast ühe kraavi ääres, kui märkasime kobrast, kes madalas vees tammi poole ujus. Vesi selles kohas oli nii madal, et saba pidi küll mööda põhja lohisema. Lask tabas ja koerad tõid kopra kaldale.
Lõpetuseks - mis siis maksab kopranahk? Eelmistel aastatel kütitud kobraste kasukad on pargitud ja kodus toolileenidel. Viis tänavust on juba lõunanaabrite parkalite juures ja üks ootab ärasaatmist. Lätis ja Leedus parkimine on küll kolmandik odavam kui Eestis, kuid jahipidamine on hobi ja ma ei lähe mitte kunagi metsa eeldusega, et see peab end kuidagi ära tasuma. Pikk ja emotsioone täis nädalavahetus koos heade sõprade ja maailma kõige ägedamate koertega ürgses looduses on hindamatu, raha eest midagi sellist juba ei saa.
Nüüd tahaks, et jahtidest saadud emotsioon kuidagi igapäevaellu kanduks ja nahkade ärakasutamine tuletaks neid kihvte hetki tihedamalt meelde. Ma ei ole juut, kes unistab piibrinahksest mütsist, heal juhul kujutan end kandmas kopranahast vesti.
Kirjutage kommentaaridesse, mida mõistlikku teie nahkadega teete?
Maastik on tõesti metsik ja kõik on nii äge, kui üks asi üldse olla saab. Niisuguste hetkede nimel tasub püss seljas või spinning käes mööda metsi või jõekaldaid hulkuda.
Tagasi kobraste juurde - ümbruskond on tõsiselt ära rüüstatud ja mitmes kohas on terved metsamassiivid vee all. Kopraid paistab olevat tõesti palju, sest juba enne jahi algust oleme saanud visuaalse kontakti nelja loomaga. Üritan neist ühte lasta, kuid päästik veab alt - vindi asemel on sisse lülitatud sileraud. Haavlid kukuvad enne looma ja ehmatusega pääsenud kobras teeb uhke hüppe kaldalt vette. Vaikselt allavoolu liikudes näeb vastuujuvaid kopraid järjest, kaldale sööma on neist aga roninud ainult üks ja see ca 20kg loom saab selle õhtu saagiks.
Nülgimine ja puhastamine pakkusid aga ka üllatuse. Paljud jahimehed ei taha lasta vees ujuvaid kopraid, sest arvatakse, et vigastatud loom vajub põhja või poeb urgu ja sureb. Sellest koprast tuli välja korralikult avanenud väikesekaliibriline poolmantelkuul, mis oli purustanud looma ribid ja lõpetanud tee seljas.
Teine üllatus ootas ees kodus koljut puhastades, juba luustunud kahjustus viitab sellele, et sama looma on kunagi varem tabanud ka haavlilaeng. Ilmselgelt ei ole see midagi head, kuid alati ei pruugi kehva lasu tulemuseks olla hukkunud ja tabamata jäänud loom.
Nüüd korra ajas tagasi, sest korraliku emotsiooni pakkunud kanuuretkele eelnes hommikujaht kraavide ääres. Valguse tekkides nägin kahte kobrast tegutsemas, kuid nad olid nii kaugel, et imetleda sai vaid töökate loomade usinat tegutsemist. Kella kaheksa paiku oli päike juba kõrgel ja jalutasime veel moepärast ühe kraavi ääres, kui märkasime kobrast, kes madalas vees tammi poole ujus. Vesi selles kohas oli nii madal, et saba pidi küll mööda põhja lohisema. Lask tabas ja koerad tõid kopra kaldale.
Lõpetuseks - mis siis maksab kopranahk? Eelmistel aastatel kütitud kobraste kasukad on pargitud ja kodus toolileenidel. Viis tänavust on juba lõunanaabrite parkalite juures ja üks ootab ärasaatmist. Lätis ja Leedus parkimine on küll kolmandik odavam kui Eestis, kuid jahipidamine on hobi ja ma ei lähe mitte kunagi metsa eeldusega, et see peab end kuidagi ära tasuma. Pikk ja emotsioone täis nädalavahetus koos heade sõprade ja maailma kõige ägedamate koertega ürgses looduses on hindamatu, raha eest midagi sellist juba ei saa.
Nüüd tahaks, et jahtidest saadud emotsioon kuidagi igapäevaellu kanduks ja nahkade ärakasutamine tuletaks neid kihvte hetki tihedamalt meelde. Ma ei ole juut, kes unistab piibrinahksest mütsist, heal juhul kujutan end kandmas kopranahast vesti.
Kirjutage kommentaaridesse, mida mõistlikku teie nahkadega teete?
2 vastust
Lisa kommentaar