Sellest kutist kasvab kalamees. Kindlasti! 9-aastane Joonatan on minuga Hiiumaal tuulehaugi püüdmas teist korda aga ma olen alati valmis temaga uuesti kalale minema. Emotsioonid, mis selle noore kalamehe näost peegeldavad kui tuulekad lanti togivad, otsa jäävad ja veest välja hüppavad, on lihtsalt võrratud. Neid näoilmeid juba sõnadesse ei pane. Ja see võistlushasart, et kas ta suudab vanamehele pähe teha!
"Wherever we want to go, we go. That's what a ship is, you know. It's not just a keel and a hull and sails, that's what a ship needs. Not what a ship is. What the Black Pearl really is, is freedom."
Mitte, et ma suurem asi kino- või tsitaadifänn oleksin, aga see jupp Kariibi mere piraatide stsenaristidelt kõnetab mind millegipärast. Peamine, mida mereleminek mulle annab, ongi vabadusetunne, seda kirjeldada on keeruline, aga samasugust emotsiooni ei ole ma osanud leida mitte kuskilt mujalt. Viimati tundsin seda pühapäeval, kui täisgaasil Kurksest Pakite poole sõitsin. Eesmärk oli päeval tuulehaugi trollida ja õhtul meriforelli kohad üle käia.
"Issi, kas ma pean kohale jõudes kohe magama minema," küsis 7-aastane Joonatan Rahuküla sadamas, kui sättisime end traditsioonilisele igakevadisele Hiiumaa tuulehaugipüügile. Joonatan ei tea traditsioonidest muidugi midagi, tema jaoks oli see esimene kord kaasa saada. "Seal ei keela sind küll keegi," teatas vanem vend Joosep talle elutargalt vastuseks. Joosepil on juba vähemalt kaheksas järjestikune aasta minuga Hiiumaal. Midagi on selles meremättas, et iga kevad sinna tagasi veab - ilmselt head sõbrad, mõnus äraolemine ja kalapüük koos poegadega. Mida võiks üks inimene veel tahta?
