Kohtusin ühel hommikusel metsaringil loomaga, keda jahimehed kutsuvad tapjasokuks. Õnneks pole tal kihvasid nagu muntijaki kitsel, kuid tema pikad üheharulised sarved võivad liigikaaslastele ohtlikud olla küll. Kui tavaliselt on ilma harudeta, nn piiksarved üheaastastel sokupoissidel, siis sellel loomal on vanust ilmselgelt rohkem. Olen kuulnud jahimehi selliste sarvedega kitsi nimetamas "tapjasokkudeks", sest puuduvate sarveharude tõttu, mis toimivad stopperina, on nad võimelised pulmamängude ajal oma vastased tapma.
Nägin ükspäev Facebookis üleskutset "Sööme 100 päeva puhast Eestis kasvatatud toitu". Tore üleskutse, aga tahaks teksti parandada - sööme 100 päeva puhast Eestis kasvanud toitu! Ulukeid ja päriselt söödavat kala ei saa kasvatada. Nad elavad ja kasvavad ise. Vaba ja õnnelikuna.
Ma olen toiduga õnnistatud inimene. Rohkem kui pool elu olen püüdnud vabas looduses elanud kala. Poes müüdavast kasvatusekalast, kes on enamiku elust toitunud teadmata koostisega graanulist ja ravimitest ning mille värskusaste on äärmiselt kahtlane, ei taha ma midagi teada. Viimastel aastatel on toidulauale lisandunud vabas looduses elanud ulukite liha, millest paremat lihtsalt ei ole. Põdra või sokulihast
böff või carpaccio, praetud välisfilee, mahlane ulukiburger, suitsukobras, päriselt lihast tehtud suitsuvorstiga võileib või metsseapada. Kõik need viivad keele alla ja nimekirja võiks veel pikalt jätkata.
Põllu- ja aiasaaduses tulevad niikuinii juba aastakümneid ämma talu põllult, mitte Poolast või veel kaugemalt.
Kõige selle krooniks on mind õnnistatud elukaaslasega, kes oskab kõigest sellest kuradi hästi süüa teha. Ta ise tahaks vahel restorani sööma minna, aga mind on suhteliselt raske veenda, sest restoranis ei saa nii hästi, kvaliteetselt ja tervislikult süüa kui meie kodus.
Lõpetuseks tahaks Facebooki üleskutset veel parandada. Miks ainult 100 päeva? Sööme ainult Eestis kasvanud toitu!
Läksin mina kahe vasikaga põdramammat vaatama aga nemad olid metsas peidus. Kaamera ette jäi hoopis üks vahvalt julge kõrvik.
