Traditsioonid
"Issi, kas ma pean kohale jõudes kohe magama minema," küsis 7-aastane Joonatan Rahuküla sadamas, kui sättisime end traditsioonilisele igakevadisele Hiiumaa tuulehaugipüügile. Joonatan ei tea traditsioonidest muidugi midagi, tema jaoks oli see esimene kord kaasa saada. "Seal ei keela sind küll keegi," teatas vanem vend Joosep talle elutargalt vastuseks. Joosepil on juba vähemalt kaheksas järjestikune aasta minuga Hiiumaal. Midagi on selles meremättas, et iga kevad sinna tagasi veab - ilmselt head sõbrad, mõnus äraolemine ja kalapüük koos poegadega. Mida võiks üks inimene veel tahta?
Tuulehaug on Hiiumaal kohal juba vähemalt nädalapäevad, kuid spinningupüügi tulemused on olnud kuidas kunagi - vahel saadakse kala ja vahel mitte. Paremad on saagid olnud saare lõunaküljes, kuid samal ajal toimus Orjakus Tuulekala festival, mille võistlejate vahele ma oma nina toppida ei tahtnud. Paadid lasime seekord vette hoopis Luidjal. Kariservas näitasin Joonatanile ette trollingupüügi võtted ja enne kui ma enda landi vette sain hüüdis ta juba, et kala on otsas. "Mis kala, sul on lant kivis kinni, nüüd peame tagasi minema," porisesin, kuid hetk hiljem oli pojal esimene tuulehaug paadis. No on õnneliku käega sell.
Kiire klõps telefoniga, panin poisi lanti loopima ja niikaua, kui ma pilti Facebooki laadisin, sai ta ka teise kala kätte. Joonatan peab küll olema kalajumala poolt puudutatud mees! Nagu kõigest sellest vähe oleks, haaras mõne minuti pärast tema lanti ilus meriforell, kuid nüüd jäi väikemehe kogemustest napiks, et vaid 6-7 meetri pikkuse nööri otsas olnud jõulise kalaga toime tulla. Elamus siiski missugune! Poole tunniga oli paadis üheksa kala, aga siis tuli päike välja, kala käitumine muutus kardinaalselt ja iga tuuleka kättesaamiseks tuli korralikult vaeva näha. Tavaliselt saab päikesepaistelise ja tuulise ilmaga tuulehaugi üsna hästi, ei tea, mis neil seekord viga oli.
Tõusnud tuul tõi kuskilt kohale "heinamaa", mis enam korralikult trollida ei lasknud, lanti tuli pidevalt kontrollida ja puhastada. Visates sai püüda, kalad ujusid pidevalt landi taga paadini, suurt, valget ja koledat asja nähes keerasid aga ehmunult ringi ja põgenesid nii, et tuline jutt taga. Kambaga lanti jälitavad tuulehaugid on muidugi imetlemist väärt vaatepilt. Üliäge on vaadata kuidas 6-7 nooljat kala kõrvuti plekitükki taga ajavad. Vahetasin läbi oma peamised tuulehaugilandid, ikka läikiv tuhmunud ja vähemläikiv värvitud landi vastu ja siis jälle läikiv tagasi, kuid kasu sellest polnud. Igaüks neist andis kalaga kontakte,kuid õieti ei tahetud ühtegi.
Mõne puhtama lapi peal trollides ja lanti loopides saime oma paarkümmend "nokka" siiski kätte.
Ilus päev, võib igati rahul olla. Kala oli, meri oli ilus, olla mõnus ja puhastamist ka täpselt parasjagu, et jätkuks jõudu õhtuseks sõpradega "puhkamiseks". Rahuolevamat meest kui Joonatan sel päeval muidugi ei olnud. "Ma võin sulle öelda, mitu erinevat kala mul on küljes olnud," teatas ta tähtsalt. "Viis!" Muidugi, päeval suutis ta konksu otsa tõmmata ka ühe ogaliku ja nüüd on tema nimekirjas olemas ahven, haug, tuulehaug, meriforell ja ogalik. Tegelikult unustas ta ühe kunagi tiigist õngitsetud kogre. Üks on selge, Joonatanist saab üsna kindlalt kalamees! Hommikul läksime Luidjale tagasi, meri oli ööga heinamaast puhastunud ja lasi uuesti trollida. Seekord oli peamiseks püügikaaslaseks vanem poeg Joosep, kellega me oleme juba aastaid koos tuulekal käinud.
Kiire klõps telefoniga, panin poisi lanti loopima ja niikaua, kui ma pilti Facebooki laadisin, sai ta ka teise kala kätte. Joonatan peab küll olema kalajumala poolt puudutatud mees! Nagu kõigest sellest vähe oleks, haaras mõne minuti pärast tema lanti ilus meriforell, kuid nüüd jäi väikemehe kogemustest napiks, et vaid 6-7 meetri pikkuse nööri otsas olnud jõulise kalaga toime tulla. Elamus siiski missugune! Poole tunniga oli paadis üheksa kala, aga siis tuli päike välja, kala käitumine muutus kardinaalselt ja iga tuuleka kättesaamiseks tuli korralikult vaeva näha. Tavaliselt saab päikesepaistelise ja tuulise ilmaga tuulehaugi üsna hästi, ei tea, mis neil seekord viga oli.
Tõusnud tuul tõi kuskilt kohale "heinamaa", mis enam korralikult trollida ei lasknud, lanti tuli pidevalt kontrollida ja puhastada. Visates sai püüda, kalad ujusid pidevalt landi taga paadini, suurt, valget ja koledat asja nähes keerasid aga ehmunult ringi ja põgenesid nii, et tuline jutt taga. Kambaga lanti jälitavad tuulehaugid on muidugi imetlemist väärt vaatepilt. Üliäge on vaadata kuidas 6-7 nooljat kala kõrvuti plekitükki taga ajavad. Vahetasin läbi oma peamised tuulehaugilandid, ikka läikiv tuhmunud ja vähemläikiv värvitud landi vastu ja siis jälle läikiv tagasi, kuid kasu sellest polnud. Igaüks neist andis kalaga kontakte,kuid õieti ei tahetud ühtegi.
Mõne puhtama lapi peal trollides ja lanti loopides saime oma paarkümmend "nokka" siiski kätte.
Ilus päev, võib igati rahul olla. Kala oli, meri oli ilus, olla mõnus ja puhastamist ka täpselt parasjagu, et jätkuks jõudu õhtuseks sõpradega "puhkamiseks". Rahuolevamat meest kui Joonatan sel päeval muidugi ei olnud. "Ma võin sulle öelda, mitu erinevat kala mul on küljes olnud," teatas ta tähtsalt. "Viis!" Muidugi, päeval suutis ta konksu otsa tõmmata ka ühe ogaliku ja nüüd on tema nimekirjas olemas ahven, haug, tuulehaug, meriforell ja ogalik. Tegelikult unustas ta ühe kunagi tiigist õngitsetud kogre. Üks on selge, Joonatanist saab üsna kindlalt kalamees! Hommikul läksime Luidjale tagasi, meri oli ööga heinamaast puhastunud ja lasi uuesti trollida. Seekord oli peamiseks püügikaaslaseks vanem poeg Joosep, kellega me oleme juba aastaid koos tuulekal käinud.
Mõnetunnise püügiga sai Joosep kätte neli "nokka", mis on täpselt samapalju kui Joonatan eelmisel päeval ja nüüd ei pea suur vend terve aasta taluma väiksema seletusi, kumb neist on ikkagi kõvem kalamees. Kala käitumine oli aga üksühele esimese päeva koopia - järgijooksmisi oli palju, aga võtta ei tahtnud eriti keegi. Trollides ei jõua kalad paadini ja siis võetakse lant ilmselt ühel hetkel siiski ära. Lapsed tüdinesid merel loksumisest täpselt selleks hetkeks, kui oli aeg varustus kokku pakkida ja praami peale sättida. Kodus rändas osa kalast suitsuahju ja osa soolduma. Traditsioonidest - peab neid siis austama või mitte? See kevad olin Hiiumaa plaanist peaaegu loobumas, sest kala ei võtnud õieti ja tööl olid ka kiired ajad. Nii lihtne on leida vabandusi, miks üht või teist asja mitte teha. Teate ju küll, et "mees on oma põhimõtete peremees, mitte nende ori". Tegelikult on tähtis, et teatud asjad elus on paigas. Tähtis on võtta lapsed kaasa ja minna Hiiumaale, tähtis on nad kalale viia, tähtis on leida lastega ühiseid jututeemasid ja tähtis on olla koos sõpradega. Elagu traditsioonid!
Lisa kommentaar