Kohtumine metsseaga
Laupäeva, 3. juuni varahommikul kella nelja paiku hiilin ettevaatlikult mööda põldu. Päike on juba tõusnud, aga sooja veel ei anna ja härmatisest hallid talirapsi lehed annavad märku juunikuisest öökülmast. Vastikuvõitu kevad ei suuda sel hetkel aga tuju rikkuda, sest kuldkollases rapsiõieväljas paistab kaugele välja metssea tume selg, mis kaitsva metsa poole liigub. Kuulis mind või tundis lõhna ära, on esimene pead läbiv mõte, kuid jätkan siiski põlluserva poole hiilimist.
.jpg "Üheksa suurt metssiga ja kolm põrsast söödaplatsil. Võimalik, et kohtusin sama karjaga.")
Pole päris pikka aega ühtegi metssiga silmast silma näinud, viimane oligi vist jahihooaja lõpupäeval, 28. veebruaril. Olgugi sead riiklikult lindpriideks kuulutatud, poegimisajal peavad nemadki rahu saama. 1. juunil algas aga sokujahi hooaeg ja siis oleme ka seajahti pidama hakanud.
Rapsipõllu kõrval elav majaomanik helistas mulle tegelikult juba kümmekond päeva tagasi, sest seakari keeras tagurpidi tema hoovi ja on sestpeale ööst öösse rapsipõldu rüüstamas käinud. Pere kaks koera hauguvad häiritult ööd läbi ja magada ei saa loomulikult keegi. Sedasama rapsipõldu käis seakari hävitamas juba sügisel enne lume tulekut ja ülevalt vaadates peab kollendav väli küll välja nägema nagu aukudega juust.
Kaugelt paistis rapsipõllus ainult üks selg, kuid tegutsemas on nähtud 6-7 pealist karja, lisaks võib kambas olla ka põrsaid. Hiilisin nii vaikselt kui külmast kanged ja krabisevad rapsilehed lubasid, metsaserva poole, kuid ühtegi looma enam välja ei paistnud ja ka kuulda polnud midagi. Jõudsin juba mõtetes oskamatut liikumist kiruda, kui korraga hakkas raps liikuma ja paarikümne meetri kauguselt pistis kärsa välja ilus ja täies elujõus metssiga. Ta oli nii lähedal, et üritasin end võimalikult märkamatuks tehes allapoole kükitada ja mitte valjusti hingata. Samal hetkel sai loom aru, et midagi on valesti - ta tardus poole sammu pealt ja tõmbas ninaga õhku, kõigepealt ühelt ja siis teiselt poolt, justkui püüdes aru saada kustpoolt "vale" lõhn tuleb ja kas lõhna tekitaja võib ohtlik olla. Mina püüdsin samal ajal hinnata sea vanust ja sugu, sest oleme kokku leppinud, et kütime ainult kesikuid. Kohati puusadeni ulatuvas rapsis on otse silma vaatava looma suuruse hindamine keeruline ja näha pole ka kõhu alla, et kas nisad on imetamisest suurenenud või mitte.
Nii me seal seisime ninad vastamisi ja vahtisime teineteist, vahet vast paarkümmend meetrit. Mina püssi ei tõstnud ja tema jalga ei lasknud. Kahju oli ainult sellest, et fotoaparaati või videokaamerat kaasa ei vedanud, ma oleks saanud väga lahedaid kaadreid. Lõpuks pööras siga ümber - ta ei põgenenud, vaid tuias veel natuke aega kahtlustavalt metsaservas ja nuusutas õhku ning alles siis pidas targemaks kaitsva padriku varju jäädagi. Need on ägedad hetked, nende nimel tasub, ajal mil normaalsed inimesed magavad, mööda metsi ja põlde hulkuda.
Oli äge kohtumine!
Metsas ja põldudel paistab, et katk ei ole oma hävitustööd päris lõpuni suutnud viia. Talviseid ja kevadisi tuhnimisjälgi on näha mitmel pool ja vähemalt osad karjad on jätkuvalt täie tervise juures. Kaamerapildid näitavad ka järelkasvu. Metskitsede populatsioon paistab ka täitsa korralik. Sokujahi avaööl kohtus minu tee seitsme sarvilisega ja mõni neist oli päris uhke.
Hooaeg on alanud, edasi saab minna ainult paremaks.
Rapsipõllu kõrval elav majaomanik helistas mulle tegelikult juba kümmekond päeva tagasi, sest seakari keeras tagurpidi tema hoovi ja on sestpeale ööst öösse rapsipõldu rüüstamas käinud. Pere kaks koera hauguvad häiritult ööd läbi ja magada ei saa loomulikult keegi. Sedasama rapsipõldu käis seakari hävitamas juba sügisel enne lume tulekut ja ülevalt vaadates peab kollendav väli küll välja nägema nagu aukudega juust.
Kaugelt paistis rapsipõllus ainult üks selg, kuid tegutsemas on nähtud 6-7 pealist karja, lisaks võib kambas olla ka põrsaid. Hiilisin nii vaikselt kui külmast kanged ja krabisevad rapsilehed lubasid, metsaserva poole, kuid ühtegi looma enam välja ei paistnud ja ka kuulda polnud midagi. Jõudsin juba mõtetes oskamatut liikumist kiruda, kui korraga hakkas raps liikuma ja paarikümne meetri kauguselt pistis kärsa välja ilus ja täies elujõus metssiga. Ta oli nii lähedal, et üritasin end võimalikult märkamatuks tehes allapoole kükitada ja mitte valjusti hingata. Samal hetkel sai loom aru, et midagi on valesti - ta tardus poole sammu pealt ja tõmbas ninaga õhku, kõigepealt ühelt ja siis teiselt poolt, justkui püüdes aru saada kustpoolt "vale" lõhn tuleb ja kas lõhna tekitaja võib ohtlik olla. Mina püüdsin samal ajal hinnata sea vanust ja sugu, sest oleme kokku leppinud, et kütime ainult kesikuid. Kohati puusadeni ulatuvas rapsis on otse silma vaatava looma suuruse hindamine keeruline ja näha pole ka kõhu alla, et kas nisad on imetamisest suurenenud või mitte.
Nii me seal seisime ninad vastamisi ja vahtisime teineteist, vahet vast paarkümmend meetrit. Mina püssi ei tõstnud ja tema jalga ei lasknud. Kahju oli ainult sellest, et fotoaparaati või videokaamerat kaasa ei vedanud, ma oleks saanud väga lahedaid kaadreid. Lõpuks pööras siga ümber - ta ei põgenenud, vaid tuias veel natuke aega kahtlustavalt metsaservas ja nuusutas õhku ning alles siis pidas targemaks kaitsva padriku varju jäädagi. Need on ägedad hetked, nende nimel tasub, ajal mil normaalsed inimesed magavad, mööda metsi ja põlde hulkuda.
Oli äge kohtumine!
Metsas ja põldudel paistab, et katk ei ole oma hävitustööd päris lõpuni suutnud viia. Talviseid ja kevadisi tuhnimisjälgi on näha mitmel pool ja vähemalt osad karjad on jätkuvalt täie tervise juures. Kaamerapildid näitavad ka järelkasvu. Metskitsede populatsioon paistab ka täitsa korralik. Sokujahi avaööl kohtus minu tee seitsme sarvilisega ja mõni neist oli päris uhke.
Hooaeg on alanud, edasi saab minna ainult paremaks.
Lisa kommentaar