Kas koprad kuulevad?
Sellel postitusel on 5 vastust
Kraaviäärne tee on viimane koht, kus kevadpäike pole suutnud lund ja jääd ära sulatada. Iga samm sellel pinnasel krigiseb nagu roostes aiavärav ja sisetunne ütleb, et nii suure lärmi keskel puudub koprajahil igasugune mõte. Aga kas puudub?
Alates märtsi algusest olen kõik vabad õhtud veetnud kraavikallastel, kus on näha kobraste tegutsemisjälgi. Isikliku kogemuse põhjal on kraavides elavad koprad kevadel oluliselt ettevaatlikumad kui suurematel jõgedel ja tulevad välja alles pimedas.
Loomulikult on olemas julgeid erandeid ja kinnituseks olen isegi kaks kobrast küttinud õhtusel valgel ajal.
Jahiks on kaks võimalust - istuda vaikselt ühe koha peal ja oodata kuni loom mööda ujub või hiilida vaikselt mööda kraaviserva ja loota, et näed teda enne, kui tema sinu tulekut tajub. Esimene tundub tulemuslikum aga igavam, teine põnevam ja võrdsem. Nüüd aga seisan ma tee peal, kus vaikselt liikuda ei ole võimalik ja mõtlen, et kas koprad tajuvad ainult vibratsiooni ja tunnevad lõhna või ka kuulevad?
Kolme kevade jooksul olen kõik vabad õhtud, mida on nädalas vähemalt kolm-neli, veetnud kraavide ääres kobraste eluga tutvumas. Kalastades olen korduvalt kobrastele peale jooksnud ja neid vette ehmatanud, sügisel ujuvad kutsikad vahel vett lobistades julgelt ümber inimese ja rikuvad forellipüüki ning kord olen üht vee all ujunud ettevaatamatut looma isegi kahemeetrise spinningu otsaga torganud aga need kohtumised ei anna jahipidamiseks mingisuguseid teadmisi. Kraavikallastel veedetud tunnid loovad neist kalasabaga loomadest hoopis teistsuguse pildi.
Vahel võib kraavis näha ainult imepeenikest mullirida, mille seos kopraga selgub alles siis, kui loom vee all pöörde teeb ja väikese veekeerise tekitab. Vahel on mullirida aga nii tugev nagu hingaks võistlusujuja vee all sügavalt välja. Vahel ujutakse uljalt mööda veepinda ja vahel harva tõstetakse ka saba kuivale maale. Koprad ei näe eriti hästi ja kui kraavikaldal liikumalt istuda võib loom inimesest vaid mõne meetri kaugusel rahulikult vees kohapeal seista või mööda ujuda. Piisab aga vaid väikesest liigutusest, kui nad korraliku sabalaksuga teada annavad, et oled avastatud. Tegutsevate kobraste jälgimine on põnev ja enamjaolt jääb nendes olukordades ka näpp sirgeks. Kui tuul on õigest suunast, ei pane kraavikaldal konutavat jahimeest tähele ka teised loomad. Nii olen sattunud kõrvuti kraavivett jooma tulnud rebase, kiirel sammul kuhugi rutanud kähriku ja metsast rahulikul sammul välja astunud metskitsekarjaga. Kõik see on toimunud minust 5-10 meetri kaugusel.
Väga hästi tajuvad koprad vibratsiooni. Üks kraav, mille kaldal mulle meeldib istuda on tee ääres, kus on kevadel palju jalutajaid. Kui üsna julgelt tegutsev kobras korraga kiiresti urgu suundub võib olla 100% kindel, et mõni jalutaja hakkab lähedale jõudma. Kümmekond minutit peale inimese või koera möödumist tuleb ta aga uuesti välja ja jätkab rahulikult oma kopratoimetusi.
Ma ei tea, kui suurel alal koprad tegutsevad, kuid mulle tunduvad nad üsna territoriaalsed. Kui kilomeetri pikkuses kraavis on 4-5 looma, siis seal, kus näed kobrast korra, on ta üldjuhul ka järgmisel õhtul. Märtsi alguses jalutasin pimedas ühele loomale liiga julgelt peale ja sabalaks andis teada, et olen avastatud. Mõni päev hiljem seadsin end samas kohas sisse. Vahetult enne pimeduse saabumist kuulsin, kuidas minust vähem kui 10 meetri kaugusel keegi vette mulksatas ja mõni minut hiljem hakkas pilliroost kostuma agressiivset närimist. Looma tihedas leherägastikus näha ei olnud, kuid oli ilmselge, et kohe hakkab midagi juhtuma. Tõusin ettevaatlikult püsti, sest hiljem poleks ma söendanud end enam liigutada. Mõne minuti pärast ujus üsna suur kobras vaikselt minu suunas, kuid peatus järsku ja kahtlustavalt. Meie vahemaa oli maksimaalselt 7-8 meetrit, tuult oli üsna vähe ja minu lõhn võis vabalt kraavi peal veidi levida. See on hetk, kui süda jätab lööke vahele ja pinge on nii tugev, et sellega võiks puid lõhkuda. Sekundi murdosa jooksul tuli otsustada, kas lasta või mitte. Peast jõudis läbi käia, et vesi kraavis on madal ja vajadusel saab loomale vette järgi minna, kongits on kaasas ja suitskobras maitseb tegelikult päris hästi.
Nädal aega hiljem on kõik teistmoodi. Paat libiseb suurel jõel vaikselt allavoolu, vahepeal tuleb ainult aerudega suunda korrigeerida. Juba tund-poolteist enne hämardumist käib jões vilgas kopraelu ja tundub, et need loomad ei pelga isegi vanakuradi vanaema. Paarikilomeetrisel lõigul tuvastasin vähemalt viis erinevat kobrast, kes julgelt ringi ujuvad ja kalda all okste kallal ragistavad. Üks neist tunneb end nii julgelt, et laseb küti lähemale kui üks arukas ja ettevaatlik loom laskma peaks. Nüüd tagasi alguse juurde. Lumistel teedel peetud esimesed jahid tulemust ei andnud, võimalik, et loomad ei olnud nii vara liikvel, võimalik, et nad kuulsid liikumist ja istusid urus vaikselt nagu sead rukkis. Jahimehe käsiraamatus ei ole kobraste kuulmise kohta kirjas sõnagi. Internetiavarustes väidetakse, et koprad kuulevad hästi aga ma ei tea, kui palju seda saab uskuda. Niisiis, kas koprad kuulevad? Kogemused võib julgelt kommentaaridesse kirjutada.
Kolme kevade jooksul olen kõik vabad õhtud, mida on nädalas vähemalt kolm-neli, veetnud kraavide ääres kobraste eluga tutvumas. Kalastades olen korduvalt kobrastele peale jooksnud ja neid vette ehmatanud, sügisel ujuvad kutsikad vahel vett lobistades julgelt ümber inimese ja rikuvad forellipüüki ning kord olen üht vee all ujunud ettevaatamatut looma isegi kahemeetrise spinningu otsaga torganud aga need kohtumised ei anna jahipidamiseks mingisuguseid teadmisi. Kraavikallastel veedetud tunnid loovad neist kalasabaga loomadest hoopis teistsuguse pildi.
Vahel võib kraavis näha ainult imepeenikest mullirida, mille seos kopraga selgub alles siis, kui loom vee all pöörde teeb ja väikese veekeerise tekitab. Vahel on mullirida aga nii tugev nagu hingaks võistlusujuja vee all sügavalt välja. Vahel ujutakse uljalt mööda veepinda ja vahel harva tõstetakse ka saba kuivale maale. Koprad ei näe eriti hästi ja kui kraavikaldal liikumalt istuda võib loom inimesest vaid mõne meetri kaugusel rahulikult vees kohapeal seista või mööda ujuda. Piisab aga vaid väikesest liigutusest, kui nad korraliku sabalaksuga teada annavad, et oled avastatud. Tegutsevate kobraste jälgimine on põnev ja enamjaolt jääb nendes olukordades ka näpp sirgeks. Kui tuul on õigest suunast, ei pane kraavikaldal konutavat jahimeest tähele ka teised loomad. Nii olen sattunud kõrvuti kraavivett jooma tulnud rebase, kiirel sammul kuhugi rutanud kähriku ja metsast rahulikul sammul välja astunud metskitsekarjaga. Kõik see on toimunud minust 5-10 meetri kaugusel.
Väga hästi tajuvad koprad vibratsiooni. Üks kraav, mille kaldal mulle meeldib istuda on tee ääres, kus on kevadel palju jalutajaid. Kui üsna julgelt tegutsev kobras korraga kiiresti urgu suundub võib olla 100% kindel, et mõni jalutaja hakkab lähedale jõudma. Kümmekond minutit peale inimese või koera möödumist tuleb ta aga uuesti välja ja jätkab rahulikult oma kopratoimetusi.
Ma ei tea, kui suurel alal koprad tegutsevad, kuid mulle tunduvad nad üsna territoriaalsed. Kui kilomeetri pikkuses kraavis on 4-5 looma, siis seal, kus näed kobrast korra, on ta üldjuhul ka järgmisel õhtul. Märtsi alguses jalutasin pimedas ühele loomale liiga julgelt peale ja sabalaks andis teada, et olen avastatud. Mõni päev hiljem seadsin end samas kohas sisse. Vahetult enne pimeduse saabumist kuulsin, kuidas minust vähem kui 10 meetri kaugusel keegi vette mulksatas ja mõni minut hiljem hakkas pilliroost kostuma agressiivset närimist. Looma tihedas leherägastikus näha ei olnud, kuid oli ilmselge, et kohe hakkab midagi juhtuma. Tõusin ettevaatlikult püsti, sest hiljem poleks ma söendanud end enam liigutada. Mõne minuti pärast ujus üsna suur kobras vaikselt minu suunas, kuid peatus järsku ja kahtlustavalt. Meie vahemaa oli maksimaalselt 7-8 meetrit, tuult oli üsna vähe ja minu lõhn võis vabalt kraavi peal veidi levida. See on hetk, kui süda jätab lööke vahele ja pinge on nii tugev, et sellega võiks puid lõhkuda. Sekundi murdosa jooksul tuli otsustada, kas lasta või mitte. Peast jõudis läbi käia, et vesi kraavis on madal ja vajadusel saab loomale vette järgi minna, kongits on kaasas ja suitskobras maitseb tegelikult päris hästi.
Nädal aega hiljem on kõik teistmoodi. Paat libiseb suurel jõel vaikselt allavoolu, vahepeal tuleb ainult aerudega suunda korrigeerida. Juba tund-poolteist enne hämardumist käib jões vilgas kopraelu ja tundub, et need loomad ei pelga isegi vanakuradi vanaema. Paarikilomeetrisel lõigul tuvastasin vähemalt viis erinevat kobrast, kes julgelt ringi ujuvad ja kalda all okste kallal ragistavad. Üks neist tunneb end nii julgelt, et laseb küti lähemale kui üks arukas ja ettevaatlik loom laskma peaks. Nüüd tagasi alguse juurde. Lumistel teedel peetud esimesed jahid tulemust ei andnud, võimalik, et loomad ei olnud nii vara liikvel, võimalik, et nad kuulsid liikumist ja istusid urus vaikselt nagu sead rukkis. Jahimehe käsiraamatus ei ole kobraste kuulmise kohta kirjas sõnagi. Internetiavarustes väidetakse, et koprad kuulevad hästi aga ma ei tea, kui palju seda saab uskuda. Niisiis, kas koprad kuulevad? Kogemused võib julgelt kommentaaridesse kirjutada.
5 vastust
Lisa kommentaar