Merehooaja avamine - siiapüük
Laupäeva hommik, Tallinna kalasadam. Lõpuks ometi on käes kauaoodatud hetk, kui on põhjust paadiga vaba vee peale minna ja põhjuse annab merisiig - esimene kevadine püügikala. Kevade saabudes tekib minusuguse kala- ja paadimehe hinge kibelus, mis iga päevaga kasvab ja muutub lõpuks rahutuseks, mis ei lase öösiti korralikult magada. Veidi hingerahu pakuvad
ilmaprognooside vaatamine, mere ääres jalutamine ja paadi kallal nokitsemine,
kuid esimest korda paati vette lastes saabub alati võrreldamatu vabaduse ja
joovastuse tunne.
Varasemate aastate kogemus ütleb, et varakevadistele püükidele ei ole vaja minna koos esimeste päikesekiirtega, enamjaolt hakkab kala liigutama alles päeva peale. Vee soojenedes on aga juhtunud sedagi, et kala tuleb ainult esimestel hommikutundidel ja hiljem püüad nagu kaevus. Kas see ka tegelikult on nii ja millest siia liikumine ning toitumine sõltub ma muidugi ei tea, sest ma ei ole siig ja ei tea kuidas ta mõtleb.
Esimeseks püügikohaks valisime meres asuva lainemurdja esise, sest vahel vajub kala täpselt selle serva vastu. Tunnike ootamist aga kontakti kalaga ei ole. Vahetasime kohta ja õige pea andis ridvaots märku, et kala on sööda üles leidnud.
Õige pea saan kätte teisegi kala, aga järgneb uus vaikus. Nüüd on kalasaamise järjekord jõudnud sõber Reinuni aga alamõõduline siig rändab merre tagasi, kus kajakas ta õige pea üles korjab. Kehtiva korra järgi ei tohi alamõõdulise kalaga kaldale tulla, kuid siig imeb sööda nii sügavale kurku, et vabastatud kala ei ole enamjaolt elujõuline. Aga kes oleme meie, et pintsakus meeste tehtud seadusi kiruda!? Kui ei tohi, siis ei tohi. Väikeste kalade vältimiseks oleme viimastel aastatel kasutusele võtnud isegi suuremad konksud ja kasutame söödana suuremaid usse aga lõplikult vältida ei ole alamõõdulisi siigasid võimalik ja kahjuks leiab enamik neist koha kajaka kõhus.
Vahepeal oleme teada saanud, et sõbrad lõpetasid Paljassaare pool püügi ühtegi kontakti saamata. Päike tuli sel hetkel pilve tagant välja ja tuju tõusis pilvedeni, kust vahepeal on hakanud vihma tibutama, sest teatavasti on olulised ainult kaks kala, esimene ja see üks mille sa sõbrast rohkem püüad. Mul oli juba lootust - paistab, et kala eriti pole, ta ei liigu või ei võta. Igal juhul on minul kaks kala kotis ja teistel ainult tühjad pihud. Vahetame veel mitu korda kohta aga kaugele minna ei taha, sest mingi kala on püügiregioonis olemas. Lõpuks saab paadikaaslane Rein esimese, teise ja siis ka kolmanda kala. Minu ridvaotsad püsivad samal ajal nukralt paigal.
Päeva lõpptulemuseks jääbki 2-3, tuleb tunnistada vanameistri otsustavat paremust. Päev oli siiski täpselt nii äge, nagu üks kevade esimene vaba vee kalapüük olema peab. Käsi on siiasoomuseid täis ja üle mitme kuu saab siiamaitse suhu. Edasi saab minna ainult paremaks, sest juba mõne nädala pärast algab meriforellipüük, siis tulevad tuulehaug, haug, koha ja ahven.
Kevadisest siiapüügist kirjutasin pikemalt ajakirja "Kalastaja" kevadnumbris. Terve artikli leiab ajakirjast aga lühikokkuvõte on selline.
Tallinna levinuimad siiapüügikohad on sadamate ja pikkade merre ulatuvate kaide ümbruses, sest seal on pesevad hoovused ja lainetus siiatoiduks olevat harjasussi pidevalt põhjast välja ning kala on harjunud seal toituma. Võrkudega saadaks siiga tihtipeale ka madalast, kuid tonkapüük käib tavaliselt 5-8 meetri sügavuses vees. Ridvale, rullile ja pealiinile ei esita siiapüük erilisi nõudmisi, sobib kõik mis enamvähem töötab.
Kõik kes minu tutvusringkonnas siiga püüavad ja siiga ka saavad, kasutavad enamvähem sarnast rakendust. Tina on libisev, sest siig on ettevaatlik kala ja vastupanu tundes sülitab sööda kohe suust välja. Lipsu läbimõõt on 0,15-0,2mm. Kui üldjuhul on tonkalips ca 30cm pikkune, siis siiapüügil kasutatakse ca 70cm pikkust lipsu. Konsuks sobib pika jala ja kidadega baitholder, suurusega 10-12, mis ussi korralikult konksusäärel hoiab. Söödaks sobib sõnnikuuss suurusega 3 või 4. Konkusuteravikku peita ei ole vaja. Kui paat on püügikohas korralikult ankrus ja söödad vees, tuleks jälgida, et tamiil on lõtv, sest takistust tundes sülitab ettevaatlik siig sööda suust välja. Püügikohta ei ole mõtet liiga tihti vahetada, sest toituv siiaparv liigub ringi. Liiga pikalt ühele kohale ootama jääda ei ole aga ka mõtet.
Esimeseks püügikohaks valisime meres asuva lainemurdja esise, sest vahel vajub kala täpselt selle serva vastu. Tunnike ootamist aga kontakti kalaga ei ole. Vahetasime kohta ja õige pea andis ridvaots märku, et kala on sööda üles leidnud.
Õige pea saan kätte teisegi kala, aga järgneb uus vaikus. Nüüd on kalasaamise järjekord jõudnud sõber Reinuni aga alamõõduline siig rändab merre tagasi, kus kajakas ta õige pea üles korjab. Kehtiva korra järgi ei tohi alamõõdulise kalaga kaldale tulla, kuid siig imeb sööda nii sügavale kurku, et vabastatud kala ei ole enamjaolt elujõuline. Aga kes oleme meie, et pintsakus meeste tehtud seadusi kiruda!? Kui ei tohi, siis ei tohi. Väikeste kalade vältimiseks oleme viimastel aastatel kasutusele võtnud isegi suuremad konksud ja kasutame söödana suuremaid usse aga lõplikult vältida ei ole alamõõdulisi siigasid võimalik ja kahjuks leiab enamik neist koha kajaka kõhus.
Vahepeal oleme teada saanud, et sõbrad lõpetasid Paljassaare pool püügi ühtegi kontakti saamata. Päike tuli sel hetkel pilve tagant välja ja tuju tõusis pilvedeni, kust vahepeal on hakanud vihma tibutama, sest teatavasti on olulised ainult kaks kala, esimene ja see üks mille sa sõbrast rohkem püüad. Mul oli juba lootust - paistab, et kala eriti pole, ta ei liigu või ei võta. Igal juhul on minul kaks kala kotis ja teistel ainult tühjad pihud. Vahetame veel mitu korda kohta aga kaugele minna ei taha, sest mingi kala on püügiregioonis olemas. Lõpuks saab paadikaaslane Rein esimese, teise ja siis ka kolmanda kala. Minu ridvaotsad püsivad samal ajal nukralt paigal.
Päeva lõpptulemuseks jääbki 2-3, tuleb tunnistada vanameistri otsustavat paremust. Päev oli siiski täpselt nii äge, nagu üks kevade esimene vaba vee kalapüük olema peab. Käsi on siiasoomuseid täis ja üle mitme kuu saab siiamaitse suhu. Edasi saab minna ainult paremaks, sest juba mõne nädala pärast algab meriforellipüük, siis tulevad tuulehaug, haug, koha ja ahven.
Kevadisest siiapüügist kirjutasin pikemalt ajakirja "Kalastaja" kevadnumbris. Terve artikli leiab ajakirjast aga lühikokkuvõte on selline.
Tallinna levinuimad siiapüügikohad on sadamate ja pikkade merre ulatuvate kaide ümbruses, sest seal on pesevad hoovused ja lainetus siiatoiduks olevat harjasussi pidevalt põhjast välja ning kala on harjunud seal toituma. Võrkudega saadaks siiga tihtipeale ka madalast, kuid tonkapüük käib tavaliselt 5-8 meetri sügavuses vees. Ridvale, rullile ja pealiinile ei esita siiapüük erilisi nõudmisi, sobib kõik mis enamvähem töötab.
Kõik kes minu tutvusringkonnas siiga püüavad ja siiga ka saavad, kasutavad enamvähem sarnast rakendust. Tina on libisev, sest siig on ettevaatlik kala ja vastupanu tundes sülitab sööda kohe suust välja. Lipsu läbimõõt on 0,15-0,2mm. Kui üldjuhul on tonkalips ca 30cm pikkune, siis siiapüügil kasutatakse ca 70cm pikkust lipsu. Konsuks sobib pika jala ja kidadega baitholder, suurusega 10-12, mis ussi korralikult konksusäärel hoiab. Söödaks sobib sõnnikuuss suurusega 3 või 4. Konkusuteravikku peita ei ole vaja. Kui paat on püügikohas korralikult ankrus ja söödad vees, tuleks jälgida, et tamiil on lõtv, sest takistust tundes sülitab ettevaatlik siig sööda suust välja. Püügikohta ei ole mõtet liiga tihti vahetada, sest toituv siiaparv liigub ringi. Liiga pikalt ühele kohale ootama jääda ei ole aga ka mõtet.
Lisa kommentaar