Kaks lugu koprajõgede kallastelt
Esimene lugu. Jää kraavi pealt on lõpuks sulanud. Alustan jahti ühe suure kraavi jõepoolsest otsast, aga seal on esialgu vaikus. Mulle ei meeldi passida või ühe koha peal istuda, rohkem hindan hiilimist, mis on endale huvitavam ja loomal on ka suurem võimalus jahimees varakult avastada. Nii hakkan vaikselt vastuvoolu liikuma, kuigi tuul on nii selja tagant ja erilist võimalust õnnestumiseks ei ole.
Liigun kuskil kilomeetri, kraavis valitseb täielik vaikus ja ühtegi kobrast kuskil näha ega kuulda ei ole. "No vara on ka veel, väljas ju alles täitsa valge", rahustan ennast ja jään truubi peale seisma. Igaks juhuks vaatan veel pikalt allavoolu, aga näha ei ole midagi. Panen suitsu põlema ja jään allavoolu vaadates sigaretti nautima, kui korraga ujub maksimaalselt kümnekonna meetri kaugusest põikkraavist otse minu ette ilus suur kobras. "See ennast küll lasta ei lase", mõtlen, aga hakkan siiski ettevaatlikult püssi tõstma, endal sigarett endiselt hambus. Püss tõuseb, peast käib läbi mõte, et mida teha sigaretiga? Ettevaatlikult suust maha pillata või proovida niimoodi lasta? Otsustan viimase variandi kasuks. Kobras seisab ikka ühe koha peal ja ilmselt katsub mõistada, misasi see niimoodi haiseb. See talle saatuslikuks saigi.
Minu õppetund on see, et alati tuleb valmis olla, ka nendes situatsioonides, kus oled justkui kindel, et hetkel midagi ei toimu. Kas ma sellest kogemusest ka tegelikult midagi õppisin? Muidugi mitte!
Teine lugu. Läksin varakult jõe äärde ja jäin ühe kobraste väljaskäimise koha lähedale seisma. Pilk pööratud pesade poole, sest sealt peaks ju koprad tulema. Korraga näen silmanurgast, et üks suur loom ujub kohale hoopis teiselt poolt ja ronib korraks ka kalda peale sööma. Loomulikult kohta, kuhu lasta ei olnud võimalik. Julge loom tuli vette tagasi ja ujus otse minu poole ning nii ta otse nina ette ära kütitud saigi.
Loom kaldal, tuju õnnestunud jahi pärast juba hea, plaanisin edasi hiilida, aga loomulikult tuli enne jälle suitsu teha, sest ma olin kindel, et püssipauk, kraavi kohal hõljuv püssirohulõhn ja kolistamine on vähemalt läheduses olnud loomad niikuinii ettevaatlikuks teinud. Vaevalt olin sigareti süüdanud, kui nina ette ujus teine kobras. Püss laadimata, suits hambus, no mis jahimees ma selline olen? Oleks nüüd natukenegi valvsust olnud, võinuks ka teine kobras kaldal olla. Ilmselt tegi kas suitsu- või püssirohuhais looma siiski ettevaatlikuks, ta sukeldus vee alla ja tuli pinnale juba kaugemal.
Vaikselt ennast kirudes hakkasin püsti tõusma, kui samast suunast tuli kolmas kobras, kelle saabumiseks ma jälle valmis ei olnud. Positsioon vale, püss käe otsas rippumas ja veel suht järsu liigutusega ennast püsti ajamas. Loomulikult jäi ka see loom küttimata. Jahist kaasa võetud tarkus olgu siis, et alati tuleb valvel olla. Olgu sigarett hambus, püksid rebadel, telefonikõne pooleli või mis iganes võib veel metsas ette tulla. Hooaja kokkuvõtteks tuleb öelda, et talv vindus Põhja-Eestis kaua, kraavide jää läks väga hilja ja suures jões oli vesi pikalt väga kõrge. Enamvähem normaalselt jahti sai pidada viimased kolm nädalat ja kaheksa looma õnnestus selle ajaga ära küttida. Kahjustused piirkonnas on aga suured ja ega see pilti oluliselt ei muuda.
Minu õppetund on see, et alati tuleb valmis olla, ka nendes situatsioonides, kus oled justkui kindel, et hetkel midagi ei toimu. Kas ma sellest kogemusest ka tegelikult midagi õppisin? Muidugi mitte!
Teine lugu. Läksin varakult jõe äärde ja jäin ühe kobraste väljaskäimise koha lähedale seisma. Pilk pööratud pesade poole, sest sealt peaks ju koprad tulema. Korraga näen silmanurgast, et üks suur loom ujub kohale hoopis teiselt poolt ja ronib korraks ka kalda peale sööma. Loomulikult kohta, kuhu lasta ei olnud võimalik. Julge loom tuli vette tagasi ja ujus otse minu poole ning nii ta otse nina ette ära kütitud saigi.
Loom kaldal, tuju õnnestunud jahi pärast juba hea, plaanisin edasi hiilida, aga loomulikult tuli enne jälle suitsu teha, sest ma olin kindel, et püssipauk, kraavi kohal hõljuv püssirohulõhn ja kolistamine on vähemalt läheduses olnud loomad niikuinii ettevaatlikuks teinud. Vaevalt olin sigareti süüdanud, kui nina ette ujus teine kobras. Püss laadimata, suits hambus, no mis jahimees ma selline olen? Oleks nüüd natukenegi valvsust olnud, võinuks ka teine kobras kaldal olla. Ilmselt tegi kas suitsu- või püssirohuhais looma siiski ettevaatlikuks, ta sukeldus vee alla ja tuli pinnale juba kaugemal.
Vaikselt ennast kirudes hakkasin püsti tõusma, kui samast suunast tuli kolmas kobras, kelle saabumiseks ma jälle valmis ei olnud. Positsioon vale, püss käe otsas rippumas ja veel suht järsu liigutusega ennast püsti ajamas. Loomulikult jäi ka see loom küttimata. Jahist kaasa võetud tarkus olgu siis, et alati tuleb valvel olla. Olgu sigarett hambus, püksid rebadel, telefonikõne pooleli või mis iganes võib veel metsas ette tulla. Hooaja kokkuvõtteks tuleb öelda, et talv vindus Põhja-Eestis kaua, kraavide jää läks väga hilja ja suures jões oli vesi pikalt väga kõrge. Enamvähem normaalselt jahti sai pidada viimased kolm nädalat ja kaheksa looma õnnestus selle ajaga ära küttida. Kahjustused piirkonnas on aga suured ja ega see pilti oluliselt ei muuda.
Lisa kommentaar