Peipsi neli nägu
Uskumatult ilus talv anti meile tänavu ja tuleb veel viimast võtta, sest mine tea, kas jääd enam kunagi tulebki. Sülitan nüüd kolm korda üle õla. Talvist sikuskapüüki Peipsil ei asenda mitte miski, see on nii eriline tunne kui lähed hommikul vara järvele, teed mulgu, lased sikuska vette, teed paar tõstet ja siis käib vastu lanti tonks. Kirjeldamatult äge tunne on kala rauatükiga üle kavaldada. Edasi on vaja ainult õnne - peab lootma, et leiad augu kus ahven hakkab ketti tulema ja suur kala teeb ka suu lahti. Kui ei tee, pole ka hullu, sest iga Peipsil käik on nauditav ka siis kui kala eriti ei saa. Käisime järvel neli päeva jutti ja juba ainuüksi vahelduv ilm pakkus emotsiooni, mida kuival maal ei tunne.
Esimese püügipäeva veetsime 12-13km kaugusel järvel. Jääl oli lund kümekond sentimeetrit, mis muutis kõndimise ja kala otsimise pigem raskeks. Ilm oli aga fantastiline - külma parasjagu, päike paistis ja tugev tuul tekitas pinnatuisu, mis varustuse ja jääaugud mõne minutiga ära mattis.
Kala oli püügikohas olemas, aga võtt nadivõitu. Täpsem oleks muidugi öelda, et meie ei trehvanud õigetele aukudele, sest oskajad võtsid ühest august välja kümmekond kilo ahvenat jutti. Õnneks oli selliseid oskajaid meie ümber ainult üks ja teised leppisid samasuguste saakidega nagu meie. Kummaline on vaadata kalamehi, kes töötavale augule kogu aeg lähemale nihkuvad ja lõpus mehest, kellel kala tuleb ketis, mõne meetri kaugusele puurivad. Tavaliselt ei saa ligihiilijad kala, küll aga võivad tuksi keerata ka teise mehe püügi. Las ta olla, meie otsisime oma mulku, oma eldoraadot, aga leidmata ta seekord jäigi. Kalata me siiski maha ei tulnud ja nagu nägudest näha on tuju hea.
Teise püügipäeva hommikul möllas Peipsil korralik burgaa. Tuul oli puuladvad maani painutanud ja ülevalt anti lund täie hooga juurde. Kuna "mehed me oleme ja kalale minema me peame", siis sättisime ennast ikkagi jala järvele. Liikuda otsustasime pigem vastutuult, sest taganttuulega minna on ju hea, aga ainuüksi mõte 4-5 kilomeetrisest vastutuult kojumatkast tekitas külmavärinaid.
Rohkem kui 10 m/s uluv tuul tegi olemise üsna ebamugavaks ja leppisime kohe alguses kokku, et rohkem kui 50 meetri kaugusele teineteisest ei lähe, sest näha ei olnud midagi. Kaldast kahe kilomeetri kaugusel olevat murdu hakkas nägema alles alles paarikümne meetri kauguselt.
Kuna liikumine oli aeglane, siis erilist kalasaaki loota polnud, aga ühtteist siiski leidsime. Tõsi, enamik puuritud auke ei andnud välja üldse midagi ja mõnest tilkus mõni kala. Pisemate ahvenate konksu otsast kättesaamine osutus aga katsumuseks, sest tuul tahtis kalad kaasa võtta. Kui ei teaks, et puhus lõunast, siis arvaks, et idast, sest Venemaa poolt puhuv tuul viib teatavasti isegi tünnist kala minema. Kuigi ilm oli pehmelt öeldes rõve, läks päev nagu lennates. Jõudsin juba mõelda, et läheks täna varem maha, kui kella vaadates selgus, et see hakkab neli saama. Niipalju varasest kojuminekust. Tagasitee ajaks oli ilm läinud pehmemaks, mis tähendas seda, et lumi asendus lörtsiga, mis olemist just palju mõnusamaks ei teinud.
Kui poleks lumemöllu ise kogenud, siis ilmselt ei usukski, sest järgmiseks hommikuks oli pilt kardinaalselt muutunud. Öö otsa olnud plusskraadid olid lume kiiresti korralikuks plödiks sulatanud ja jääle oli tekkinud palju lumeta laike, mida kahel eelmisel päeval ei olnud. Loomulikult ka palju lumesulamisvett. Tuul oli aga vaibunud ja päike soojendas nii mõnusalt, et tuli sallid-mütsid ära kiskuda ning molu päikese poole keerata. Paljukest seda ikka antakse. Kala ka võttis, kui peale trehvas ja ma ei kujutagi ette kohta, kus sellele hetkel võinuks parem olla kui Peipsi järve jääl. Kui tavaliselt hoiab kala pigem lumeta laikude alla, siis pärastlõunast oli ahven hoopis lumelaikude all või võttis ta pimedamates kohtades julgemalt. Igal juhul oli iga lumelaigu all kala olemas, meelitada ei olnud midagi vaja ja niikui siku põhja kukkus, see ka suhu rabati. Vahe oli ainult selles, kas laigu alt sai kolm- või kolmkümmed kala.
Neljanda püügipäeva hommik algas taas uue näoga. Ilus selge ilm oli asendunud pilvedega, millest lubati nii vihma, lörtsi kui lund. Tore eksole! Tegelikkus oli natuke parem kui prognoos, hommikune vesine lumesadu läks mõne tunniga üle ja vihma hakkas sadama alles enne äratulekut. Pilt järvejääl oli plusskraadide jõudsal toel muutunud veel vesisemaks. Viimased allesjäänud lumelaigud olid pehmed ja lödid, mujal lainetas juba puhta vesi. Eelmisel õhtul aktiivselt toitunud ahvengi oli suu lukku pannud, sest ega ta ilmamuutust väga armasta. Midagi õhtuks siiski kokku kogunes ja saab nii maitsva ahvenasupi kui fileed praadida.
Äge ja vastupandamatult kaasahaarav on talvine Peipsi nii kalapüügiks kui niisama looduses viibimiseks. Lumeta jääl on kihvt vaadata erinevaid jäästruktuure - kurat teab kus tekkinud suured hallid pangad on monoliitseks kaaneks kokku keevitanud kohapeal tekkinud musta värvi jää ning täiesti arusaamatuks jääb, kuskohas ja miks on Peipsi järvele tekkinud türkiissinised jääosad. See on ikkagi pruunika veega Peipsi mitte lõunamaa meri. Pilti neist pankadest kahjuks ei teinud.
Natigem siis viimast võimalust, see nädalavahetus teeb veel külma, peale seda keerab päevad püsivalt plussi ja nädala pärast ka ööd. Pikka pidu enam ei ole, sest politsei ja piirivalve paistavad lähtuvat motost, et parem karta kui kahetseda ja jääleminek kiputaks kinni panema üsna vara.
Kala oli püügikohas olemas, aga võtt nadivõitu. Täpsem oleks muidugi öelda, et meie ei trehvanud õigetele aukudele, sest oskajad võtsid ühest august välja kümmekond kilo ahvenat jutti. Õnneks oli selliseid oskajaid meie ümber ainult üks ja teised leppisid samasuguste saakidega nagu meie. Kummaline on vaadata kalamehi, kes töötavale augule kogu aeg lähemale nihkuvad ja lõpus mehest, kellel kala tuleb ketis, mõne meetri kaugusele puurivad. Tavaliselt ei saa ligihiilijad kala, küll aga võivad tuksi keerata ka teise mehe püügi. Las ta olla, meie otsisime oma mulku, oma eldoraadot, aga leidmata ta seekord jäigi. Kalata me siiski maha ei tulnud ja nagu nägudest näha on tuju hea.
Teise püügipäeva hommikul möllas Peipsil korralik burgaa. Tuul oli puuladvad maani painutanud ja ülevalt anti lund täie hooga juurde. Kuna "mehed me oleme ja kalale minema me peame", siis sättisime ennast ikkagi jala järvele. Liikuda otsustasime pigem vastutuult, sest taganttuulega minna on ju hea, aga ainuüksi mõte 4-5 kilomeetrisest vastutuult kojumatkast tekitas külmavärinaid.
Rohkem kui 10 m/s uluv tuul tegi olemise üsna ebamugavaks ja leppisime kohe alguses kokku, et rohkem kui 50 meetri kaugusele teineteisest ei lähe, sest näha ei olnud midagi. Kaldast kahe kilomeetri kaugusel olevat murdu hakkas nägema alles alles paarikümne meetri kauguselt.
Kuna liikumine oli aeglane, siis erilist kalasaaki loota polnud, aga ühtteist siiski leidsime. Tõsi, enamik puuritud auke ei andnud välja üldse midagi ja mõnest tilkus mõni kala. Pisemate ahvenate konksu otsast kättesaamine osutus aga katsumuseks, sest tuul tahtis kalad kaasa võtta. Kui ei teaks, et puhus lõunast, siis arvaks, et idast, sest Venemaa poolt puhuv tuul viib teatavasti isegi tünnist kala minema. Kuigi ilm oli pehmelt öeldes rõve, läks päev nagu lennates. Jõudsin juba mõelda, et läheks täna varem maha, kui kella vaadates selgus, et see hakkab neli saama. Niipalju varasest kojuminekust. Tagasitee ajaks oli ilm läinud pehmemaks, mis tähendas seda, et lumi asendus lörtsiga, mis olemist just palju mõnusamaks ei teinud.
Kui poleks lumemöllu ise kogenud, siis ilmselt ei usukski, sest järgmiseks hommikuks oli pilt kardinaalselt muutunud. Öö otsa olnud plusskraadid olid lume kiiresti korralikuks plödiks sulatanud ja jääle oli tekkinud palju lumeta laike, mida kahel eelmisel päeval ei olnud. Loomulikult ka palju lumesulamisvett. Tuul oli aga vaibunud ja päike soojendas nii mõnusalt, et tuli sallid-mütsid ära kiskuda ning molu päikese poole keerata. Paljukest seda ikka antakse. Kala ka võttis, kui peale trehvas ja ma ei kujutagi ette kohta, kus sellele hetkel võinuks parem olla kui Peipsi järve jääl. Kui tavaliselt hoiab kala pigem lumeta laikude alla, siis pärastlõunast oli ahven hoopis lumelaikude all või võttis ta pimedamates kohtades julgemalt. Igal juhul oli iga lumelaigu all kala olemas, meelitada ei olnud midagi vaja ja niikui siku põhja kukkus, see ka suhu rabati. Vahe oli ainult selles, kas laigu alt sai kolm- või kolmkümmed kala.
Neljanda püügipäeva hommik algas taas uue näoga. Ilus selge ilm oli asendunud pilvedega, millest lubati nii vihma, lörtsi kui lund. Tore eksole! Tegelikkus oli natuke parem kui prognoos, hommikune vesine lumesadu läks mõne tunniga üle ja vihma hakkas sadama alles enne äratulekut. Pilt järvejääl oli plusskraadide jõudsal toel muutunud veel vesisemaks. Viimased allesjäänud lumelaigud olid pehmed ja lödid, mujal lainetas juba puhta vesi. Eelmisel õhtul aktiivselt toitunud ahvengi oli suu lukku pannud, sest ega ta ilmamuutust väga armasta. Midagi õhtuks siiski kokku kogunes ja saab nii maitsva ahvenasupi kui fileed praadida.
Äge ja vastupandamatult kaasahaarav on talvine Peipsi nii kalapüügiks kui niisama looduses viibimiseks. Lumeta jääl on kihvt vaadata erinevaid jäästruktuure - kurat teab kus tekkinud suured hallid pangad on monoliitseks kaaneks kokku keevitanud kohapeal tekkinud musta värvi jää ning täiesti arusaamatuks jääb, kuskohas ja miks on Peipsi järvele tekkinud türkiissinised jääosad. See on ikkagi pruunika veega Peipsi mitte lõunamaa meri. Pilti neist pankadest kahjuks ei teinud.
Natigem siis viimast võimalust, see nädalavahetus teeb veel külma, peale seda keerab päevad püsivalt plussi ja nädala pärast ka ööd. Pikka pidu enam ei ole, sest politsei ja piirivalve paistavad lähtuvat motost, et parem karta kui kahetseda ja jääleminek kiputaks kinni panema üsna vara.
Lisa kommentaar