Lugu paljast soomlasest, ahvenatest, järveforellist ja teekonnast

Ainult tossud on jalas ja mingi kott üle õla. Vanust nii 35-40 aastat, välja paistab nagu tavaline inimene. Kõik need netinaljad soomlaste ja laplaste külmakartmatusest ongi tõsi! Et kui eestlane paneb kindad kätte, võtab somm ennast paljaks!? Mind märgates seisatub naine hetkeks ja läheb maha vaadates edasi. Käsi kobab telefoni järgi aga loobun, ilmselgelt ei tahaks ta pildistamist.

Öö oli tegelikult vastik. Juba õhtul hakkas tuult üles kiskuma ja taevast sadas mingit rõvedat tatti. Ma ei viitsinud telki kaasa tassida ja seadsin end sisse avatud seinaga vorstigrillimisemaja katuse all. Loomulikult oli suur uks täpselt selles suunast, kus tuul puhus. Murphi, teisiti ei saakski olla. Merel puhub ka alati näkku. Õnneks leidsin seljakotist ühe lõhki lõigatud prügikoti ja sättisin selle tuulevarjuks. Meeter ja natuke peale sai ukseaugust kinni, kolm korda samapalju jäi ikka lahti. Käis kah, kuidagi parem tundus. Praegu läheb pimedaks juba enne viit õhtul ja üksi metsas olles pole sittagi teha. Küpsetasin ära samal hommikul koos Soome sõpradega tabatud kala, mille nad heatahtlikult mulle loovutasid.

Saabusin Soome juba neli päeva tagasi, ühel sõbral on keset järve oma saar, mis on küll sama suur kui mu koduaed, aga pakub ülimõnusat võimalust täielikus rahus puhata. Telefoni lülitasin sisse ainult piltide tegemiseks, kõnedele ja sõnumitele ei vastanud. Teha polnud just palju, magasime kaua jaksasime, siis tõime rääbise- ja siiavõrgud järvest välja, võtsime kalad võrgust, puhastasime, viisime võrgud tagasi ja suitsutasime kalad ära. Saaki polnud üleliia palju, aga kalapuudust ka mitte.  Üle paari tunni päevas kõige selle peale ei kulunud.  

Õhtul tegime muidugi sauna. Mõnus. 

Viimasel hommikul oli võrku eksinud üks kena järveforell ja seda ma nüüd hõbepaberis küpsetangi. Maitseb kuradi hästi ja tunnike pimedat aega on toimetamisele ära kulunud, see on praegu suur asi. 

Kohendan tuld, kuigi seinad on avatud, annab lõke veidi sooja ja teeb tunde õdusamaks. Külm tegelikult ei olegi. Õnneks kohtusin paar päeva tagasi Olaviga ja sain kingituseks tema viimase raamatu "Vee peal". See on lugu kirest kalapüügi vastu, hulludest inimestest, kes ei pruugi olla üldse nii hullud kui arvatakse, esimesest armastusest, ignorantsusest, andestamisest ja minnalaskmisest. Ideaalne lugu lõkkevalguses lugemiseks.

Ahman raamatu hooga sisse ja kobin magama. Ulguv tuul ajab mind öö jooksul korduvalt üles, sest tuulevari tahab kohendamist. Raibe ulub vähemalt 15, võibolla isegi 20m/s, justkui tahaks kõik maamunalt minema pühkida. Soome on õnneks kivine maa, ei ta sellest jagu saa.

Hommikuks on kõik läbi, tuul on vaibunud, isegi päike näitab ennast hetkeks ja magan kaua suudan. Ja siis tuleb see kuradi alasti soome näkk nagu mingi viirastus. Äkki torm tõi ta kuskilt teiselt planeedilt? Äkki ta polegi soomlane? Äkki ta polegi naine? Las ta olla, ehk polegi ta nii hull, kui ma arvan. Täpselt nagu Olavi raamatu Kolja, Kalju ja Valter. Lõkkel keedetud kohvi peegelsileda järve ja kaldal kõrguvate kaljude taustal on muidugi võrratu, need hetked on üheks põhjuseks, miks ma metsa lähen. Ma saan selle kõik üksi, mitte keegi teine ei saa praegu täpselt seda tunnet kogeda. See on sama tunne, kui tuled lumelauaga puudris ja teed oma jälge.

Veel eelmisel õhtul oli mõnes järvenurgas õhuke jää. Teate seda häält, kui hiired hakkavad sügisel läbi betooni tuppa närima? Kui laineloks õhukest jääkirmet lõhub on kosta enamvähem samasugust vaikset kriginat. Kõigepealt kuulsingi häält ja alles siis taipasin järvekaldale vaadata. Esimene tunne oli kahetsus, sest ma ei viitsinud spinningut kaasa tassida, aga kalad on just sellise varju pakkuva katuse all peidus. Üks vise kirmetise serva ja vabalt oleks võinud suure ahvenakolli jääääre alt välja visata. Selline asi jääb vaevama. Hommikul ei pidanud närvikava vastu, käisin auto juures ära, võtsin toki ja mõned landid kaasa. Jää oli muidugi kadunud, öine tuul oli selle ära lõhkunud. Persse, aga tagasi ei hakka ka minema. 

Päeval, ühe peegelsileda järve kaldal suitsu tehes märkan, kuidas ahvenad, uimed püsti, maimu taga ajavad. Selja taga taob kirjurähn, neid on siin palju - toks, toks, väike paus ja siis viis nätakat vastu puud. Alguses on tore, aga pikapeale hakkab närvidele käima. Rähn pole muidugi nii hull kui kodune rukkirääk. Eks sa katsu puki otsas metssiga passida ja loomade liikumise hääli kuulata, kui see raibe põllus karjub. Kui kätte saaks, hammustaks noka küljest, las siis karjub! Kalamehe hing ei lasknud ahvenate triibutamist pikalt niisama vaadata, panin ridva kokku, valisin karbist ühe söödava silikooni ja tegin heite. Järvede vesi piirkonnas on selge nagu piiritus. Konkreetses kohas veidi pruunikat värvi, aga selge ja peegelsileda veega on kalad alati ettevaatlikud. Isegi ahven, kuigi ta on loll, sest milline tark olevus sööks metalli või silikooni!? Hakkan kerima, tõks, selge kala togib, aga ära ei võta. Veel üks togimine. Kuradi vesi on nii selge ja kala ettevaatlik! Ahven tuleb landile kaldani järgi ja ma näen ta ära. Triibuline punnsilm, aga väike. Las nad siis olla, mul pole kala vajagi, lähen juba täna koju tagasi. Täpsemalt lähen korra läbi, teen ühe jahi ja siis metsa tagasi.

Mis mind metsa kisub on raske öelda. Mis veab rähnipoja puu otsa? Rähnil ja ahvenal on lihtne, nad tahavad enne külmade saabumist ennast paksuks süüa. See on nende tee õnneni. Mina sain lubada mõned töövabad nädalad, millest kavatsen looduses vedeleda, kala püüda ja jahti pidada niipalju kui võimalik. Kohtuda nii väheste inimestega kui võimalik. See on minu tee õnneni. Ma usun, et sellel soome naisel oli ka mingi tee, mis on vaja just praegu ja just paljalt läbi käia.

Selline lugu.

Lõpetuseks mõned fotod Repovesil, see on väga äge koht - Helsingist mõistlikus kauguses, maastik on kivine ja kaljune, radasid igasuguses pikkuses ja vaated äged. Soovitan julgelt.