Sildid:

Vaikne metsaelu Narva jõe kallastel

Rajakaamerareportaaž Ida-Virumaalt, inimese silmade läbi. Sündmuskoht asub mõne kilomeetri kaugusel Narva jõest, kohas kuhu juhusliku inimese jalg satub haruharva. Loo tegelasteks on kaks kährikut, kaks metssiga ja peategelasena astub üles suur isakaru. 
Kell hakkab saama kümme öösel, kui kaks kährikut sätib end igaõhtusele söömaajale. Nad on hajunud platsil käima ja teavad, et enamasti ei sega neid keegi. Vahel harva kostub metsast raginat, kui üks kahest piirkonnas olevast metsseapundist tihnikus müttab, aga üldjuhul saab täitsa rahulikult mitu tundi kõhtu täita. 
Täna nii ei lähe. Vaevalt on kährikud saanud esimesed suutäied võtta, kui söödaplatsile saabub oma kõhutäit nõudma kaks täies elujõus metssiga. Kährikutel jääbki täna kere heledaks.   
Metssead hõivavad platsi päris pikaks ajaks, viimane pilt nendest saabub kell 23:25 ja siis jääb lagendik neljaks tunniks tühjaks. Vana kuu valgustab pilvitut taevast ja tuulevaikuses kostab iga raksatus metsast kaugele. Ümberringi on vaikne, nii vaikne, et kõrvadel hakkab valus. Niisugust vaikust Harjumaal ei olegi. Kell neli öösel on sigadel jälle kõht tühi ja nad on platsil tagasi. Teine, ligi kümnepealine metsseakari on seekord kuskil kaugemal. 
Lootus varasest hommikueinest kaob aga üsna ruttu. Viis minutit hiljem on notsud veel kärssapidi künas, 
kuid siis hakkab metsast kostma lähenevaid samme ja kurjakuulutavat urinat. Keegi annab nõudlikul toonil teada, et peremees on saabunud ja kärssninad võiks kiiremas korras uttu tõmmata. Elukogenud karu ei tule otse platsile, ta veendub, et õhk on puhas ja alles siis heidab kõhuli maha sööma. Kõik see ei võta siiski rohkem kui viis minutit, mis rajakaamera kahe foto vahele jääb.   
Karu mõnuleb viljaküna ääres poolteist tundi. Ta on suur ja võimas, kaalub kindlasti rohkem kui 200 kilo. Tõsine ott, kuid rajakaamerafotode põhjal kaugeltki mitte piirkonna võimsaim karu. 
Kui ma kuulan oma Viru sõprade jahijutte, siis vähemalt selles piirkonnas ilmuvadki suured karud söödaplatsidele alles siis kui vili on koristatud ja ilmad külmemaks lähevad. Sestap pole neil süsteemis, kus karuload antakse maakonna peale ja kehtib reegel "kes ees, see mees" ka erilist lootust mõnd suurt karu küttida. 80-90 kiloseid kaheaastaseid loomi, Winny Puhhe, nagu kohalikud neid kutsuvad, nad aga lasta ei taha. Ei ole mina õige inimene arvama, kas see süsteem on õige või vale aga nii mehed räägivad. Karusid on seal ühe harjumaalase jaoks muidugi palju. Kolm nädalat tagasi näitas end samal platsil karuema kolme tänavuse ja ühe möödunud aasta pojaga.   
Samast piirkonnast pärineb ka üks ägedamaid rajakaaamerafotosid, mida ma näinud olen ja situatsioon sellel on üsna sarnane 17. oktoobri kirjeldusele. Ainult, et kaks aastat tagasi oli viiene kesikupunt veidi julgem ja ootas oti selja taga, turvalises kauguses, oma söögikorda. 
Ise ei tea ma ottidest suurt midagi, pole veel karulaskja mees aga äge on neid pilte vaadata ja ette kujutada, mismoodi see eluke seal metsas käia võib.

Eelmine
Rannas ainult väike kala ja sedagi vähe
Järgmine
Lugu paljast soomlasest, ahvenatest, järveforellist ja teekonnast

Lisa kommentaar

Email again: