tormiforell
Tööinimene käib kalal siis, kui aega saab, mitte siis, kui ilmaolud on õiged. Juba pikka aega on puhunud tugev idakaarte tuul ja keegi oleks merest justkui vee ära varastanud. Nii madalat vett näeb haruharva. Olen küll kaldal kohanud kalamehi, kes teatavad rõõmsalt, et nüüd saabki kaugele sisse minna, kuid minu arvates ei ole seda tegelikult vaja teha. Pigem viib langev vesi kala kaasa. Selle teadmisega läksime Jumindale "nulliringile".
Eelinfo põhjal võtsime suuna Juminda läänekülge, kus pidi olema selget vett. Puhta vee küll leidsime, kuid selleni jõudmiseks tuli turnida kohtades, kus ma kunagi jala käinud ei ole. Silma järgi hinnates oli vesi vähemalt miinus 90-100cm. Alustasime ühe kari tipu juurest, esimese kala sain vist kolmanda viskega. Istus teine klassikalises kohas, madaliku servas, sügava peal, kus olen varemgi kala saanud. Sealsamas kari kõrval tuias ülbe hüljes, võimalik, et ülejäänud parv lihtsalt kartis elukat ja vajus minema. Paari tunni pärast tagasi tulles, sain täpselt samast kohast ka teise kala. Pärastlõunal käisime läbi Leesist, kus oli samuti selge vesi ja sita ilma kiuste mere äärde tulnud meestel samuti kotikala ette näidata. Vastupidisel eeldatutele on tugevad tuuled hõbedase kala randa lükanud, nüüd pole enam muud kui püüda.
Kivid meres on hetkel ülilibedad, adru on alles kivide peal kinni ja kivide asetust ja kuju peab ainult aimana, näha ei ole midagi. Kahlakatega liikumine on tõeline piin. Kord paari aasta peale tuleb sellisel ajal kahlakatega meres käia, siis saad aru kui kuradi hea on ikka paadist kala püüda.
Kivid meres on hetkel ülilibedad, adru on alles kivide peal kinni ja kivide asetust ja kuju peab ainult aimana, näha ei ole midagi. Kahlakatega liikumine on tõeline piin. Kord paari aasta peale tuleb sellisel ajal kahlakatega meres käia, siis saad aru kui kuradi hea on ikka paadist kala püüda.
Lisa kommentaar