kolm meest, kolm koera, kolm hästi elatud päeva
Septembri keskpaigaks oli mul telehooja algusest ja suvistest üritustest toss nii väljas, et kui tekkis võimalus minna Soome metsise ja tedrejahti ei mõelnud ma väga pikalt. Sileraudse võtsin muidugi kaasa, kuid olin juba ette kindel, et ühtegi pauku ma metsas ei tee. Kuidas siis läks?
Me olime kolmekesi, kõigil kaasas Saksa karmikarvalised linnukoerad. Eesmärk oli koeraga metsa minna ja metsist, tetre ja püüsid küttida.
Eestis on metsise- ja tedrejaht keelatud ja seega ei osanud ma ka jahist midagi arvata. Kõigepealt ei suutnud ma välja mõelda mida kütitud lindudega pihta hakata? Naine on kategoorilises vormis teatanud, et mingeid surnud elukaid ja nende osasid meie kodu seintele ei tule. Topise võimalus langes seega ära. Variant kaks on liha lihtsalt nahka panna, kuid kuna Eestis on tegemist haruldusega, tundus see mõte kuidagi võõras. Soomlased matsutavad metsise- ja tedreliha samas südamerahuga. Minu puhul oleks siis käiku läinud variant kaks aga siiski olin ma üsna kindlalt veendunud, et ühtegi pauku minu püssist selle jahikäigu ajal ei tule, sest kõige rohkem paelus mind tegelikult võimalus koera ja püssiga metsa luusima minna ja puhata kogu sellest suhtlusest, mis juba kuu aega üle ääre ajas.
Seda me siis ka kolm pikka päeva jutti tegime, hommikul võtsime koerad ja läksime metsa, lõunal tegime lõkke peal süüa ja siis teine ring. Õhtul külalislahkete võõrustajate saun, õlled ja rikkalik õhtusöök. Paremat puhkust kõigest ei suuda mina ette kujutada.
Kohe esimesel jahil ajas Carla lendu ilusa suure metsisekuke, kuid siht, mida mööda lind vurinal lahkus oli kitsas ja minu oskuste jaoks toimus kõik liiga kiiresti. Rohkem ma selle kolme päeva jooksul ühtegi lindu, mida oleks reaalne küttida, ei kohanud. Laskeulatusest väljas olid olemas nii tedred kui metsised, nii kuked kui kanad. Täpselt nagu laulusalmis, küttis üks meist kolme päeva peale ühe püü.
Vaatamata sellele, et püss jäi vakka olid need siiski kolm väga mõnusat, koerte ja heade inimeste seltsis veedetud päeva. Kolm päeva, mida mitte keegi ei saa minult enam ära võtta.
Eestis on metsise- ja tedrejaht keelatud ja seega ei osanud ma ka jahist midagi arvata. Kõigepealt ei suutnud ma välja mõelda mida kütitud lindudega pihta hakata? Naine on kategoorilises vormis teatanud, et mingeid surnud elukaid ja nende osasid meie kodu seintele ei tule. Topise võimalus langes seega ära. Variant kaks on liha lihtsalt nahka panna, kuid kuna Eestis on tegemist haruldusega, tundus see mõte kuidagi võõras. Soomlased matsutavad metsise- ja tedreliha samas südamerahuga. Minu puhul oleks siis käiku läinud variant kaks aga siiski olin ma üsna kindlalt veendunud, et ühtegi pauku minu püssist selle jahikäigu ajal ei tule, sest kõige rohkem paelus mind tegelikult võimalus koera ja püssiga metsa luusima minna ja puhata kogu sellest suhtlusest, mis juba kuu aega üle ääre ajas.
Seda me siis ka kolm pikka päeva jutti tegime, hommikul võtsime koerad ja läksime metsa, lõunal tegime lõkke peal süüa ja siis teine ring. Õhtul külalislahkete võõrustajate saun, õlled ja rikkalik õhtusöök. Paremat puhkust kõigest ei suuda mina ette kujutada.
Kohe esimesel jahil ajas Carla lendu ilusa suure metsisekuke, kuid siht, mida mööda lind vurinal lahkus oli kitsas ja minu oskuste jaoks toimus kõik liiga kiiresti. Rohkem ma selle kolme päeva jooksul ühtegi lindu, mida oleks reaalne küttida, ei kohanud. Laskeulatusest väljas olid olemas nii tedred kui metsised, nii kuked kui kanad. Täpselt nagu laulusalmis, küttis üks meist kolme päeva peale ühe püü.
Vaatamata sellele, et püss jäi vakka olid need siiski kolm väga mõnusat, koerte ja heade inimeste seltsis veedetud päeva. Kolm päeva, mida mitte keegi ei saa minult enam ära võtta.
Lisa kommentaar