Aastalõpusabad
Mida teha siis, kui merest forelli püüda pole enam mõtet, siiaga on ikaldus ja jääd ka ei ole? Õige vastus on, et tuleb minna kodujõe äärde meriforelli ja lõhet püüdma.
26. detsember, kere ägises veel eelmiste päevade söökidest ja käes oli juba lõuna, kui võtsin spinningu ja mõtlesin, et teen paar viset kodujõe kärestikualusesse auku. Jõkke jäänud meriforellid ja lõhed armastavad seal talvituda, aga tavaliselt käime neid kimbutamas kevade poole, siis kui tõesti mitte midagi muud püüda ei saa. Lõhe ja meriforelli püügil kasutan ma praktiliselt ainult ühte lanti, väikest Salmo Hornetit, sõltuvalt veeseisust valin ainult uppuva või ujuva mudeli vahel. Hornet on hea lant, olen sellega jõgedest saanud kümneid kalu. Hea on ta ka sellepoolest, et visata saab ka natuke ülesvoolu ja kerides hakkab lant ikkagi tööle. Tavaline jõepüük käib pigem allavoolu heites, lanti sisse kerida ei ole vaja, vool mängitab seda ise. Esimese kontakti kalaga sain kümmekond minutit peale püügi algust ja kaldale tuli ilus mõõduhaug. Pool tundi hiljem käis käest läbi korralikum löök ja kaldale tuli ka ilus meriforell. Süsimust kõhualune reedab, et kala on pikalt jões olnud, aga kuna ta tundub heas konditsioonis, siis võtan ta kaasa.
30. detsembril käisin korra paadiga merel, aga mida pole, on meriforell. Või on vesi juba nii külm, et kala on aeglane ja landile järgi ei tule. Igal juhul oli vaja end enne aastavahetusepidu kuskile värsket õhhku hingama sättida ja nii läksingi teisele ringile. Esimest kontakti tuli seekord oodata veidi kauem, aga ta tuli klassikalisest kohast - sellisest, kust ma olen ikka kevadeti kalu saanud. Kaalu oli meriforellil 2,8 kg.
Püüki vaatas kaldal pealt üks minust varem härrasmees, kes oli pigem niisama kaldale jalutama tulnud. Kala vaadates ei pidanud tema närvikava muidugi vastu ja ta läks pagasiruumis olevat spinningut pakkima. Mina tegin niikaua rahulikult ühe suitsu, astusin 20 meetrit allavoolu ja saatsin landi vee kohale vajunud puuokste juurde. Mats käis ära keset jõge ja kohe oli aru saada, et nüüd on lanti haaranud korralikum tegelane. Vennike sõitis täie hooga nööri rullilt maha ja laamendas landi otsas. Loomulikult ei ole kudenud kalal sellist jõudu nagu juulikuus Narva jõkke tõusnud hõbedasel lõhel, aga kaklus oli ikkagi täitsa korralik. Lõpuks juhtisin kala ninaga vastu kallast, sabast kinni ja kaldal ta oligi. Tükk aega kaalusin, kas lasen lõhe tagasi, aga ma pole ikkagi eriline tagasilaskja mees. Lõhel oli kaalu 4,8kg. Vahepeal riideid vahetanud ja spinningu kokku pannud härrasmees sai ka ca 2kg kala. Täitsa ilus lõpp 2017. aastale.
30. detsembril käisin korra paadiga merel, aga mida pole, on meriforell. Või on vesi juba nii külm, et kala on aeglane ja landile järgi ei tule. Igal juhul oli vaja end enne aastavahetusepidu kuskile värsket õhhku hingama sättida ja nii läksingi teisele ringile. Esimest kontakti tuli seekord oodata veidi kauem, aga ta tuli klassikalisest kohast - sellisest, kust ma olen ikka kevadeti kalu saanud. Kaalu oli meriforellil 2,8 kg.
Püüki vaatas kaldal pealt üks minust varem härrasmees, kes oli pigem niisama kaldale jalutama tulnud. Kala vaadates ei pidanud tema närvikava muidugi vastu ja ta läks pagasiruumis olevat spinningut pakkima. Mina tegin niikaua rahulikult ühe suitsu, astusin 20 meetrit allavoolu ja saatsin landi vee kohale vajunud puuokste juurde. Mats käis ära keset jõge ja kohe oli aru saada, et nüüd on lanti haaranud korralikum tegelane. Vennike sõitis täie hooga nööri rullilt maha ja laamendas landi otsas. Loomulikult ei ole kudenud kalal sellist jõudu nagu juulikuus Narva jõkke tõusnud hõbedasel lõhel, aga kaklus oli ikkagi täitsa korralik. Lõpuks juhtisin kala ninaga vastu kallast, sabast kinni ja kaldal ta oligi. Tükk aega kaalusin, kas lasen lõhe tagasi, aga ma pole ikkagi eriline tagasilaskja mees. Lõhel oli kaalu 4,8kg. Vahepeal riideid vahetanud ja spinningu kokku pannud härrasmees sai ka ca 2kg kala. Täitsa ilus lõpp 2017. aastale.
Lisa kommentaar