Kalapüük mis pakub jahiga võrdväärset adrenaliini

Lõhe ja meriforelli püük jões on ainus kalapüük, mis pakub jahiga sarnast adrenaliini, sest kala on võimalik näha. Täpselt nagu hiiliks keset nisupõldu matsutavat metssiga. Lendõnge ja pinnaputukaga püük on ilmselt niisama äge, aga pole minu teema. Täna tehti lõhejõed uuesti keelu alt lahti ja kala paistab jões veel palju. Kohe esimeste nähtud pesakohtade peal käis täie hooga meriforellide pulmatrall. Heledad küljed välkusid ja kruusapilved kandusid vooluga allavett. Loogiline, õiget külma pole ju olnud ja vett on jõgedes palju. Pildil oleva kala leidsin ühest pesadevahelisest august, kus ta hoidis silma peal konkurendil ja temast silmnähtavalt suuremal kaasal. Kolmanda heitega tuli ta landile järgi ja togis seda meeleheitlikult, pidades väikest Salmo Hornetit ilmselt veel üheks konkurendiks või pesarüüstajaks, kellele on vaja tuul alla teha. 
Jõepüügi juures ongi kõige ägedam see, et sa näed kala ja üritad just teda kinni püüda. Kihvt on vaadata, kuidas kala alguses landist väljagi ei tee.
Järgmiseks lased vobleri talle täpselt nina ette ja pidurdad korra landi mängu või teed ridvaotsaga väikse nõksaksa ja siis ükskord pannakse vastu konkse niisugune latakas, et hoia ja keela. Kõik see toimub sinu silme all ja pakub adernaliini, mis paneb käed-jalad erutusest värisema.
Suitsupausi järel tegin samasse auku veel ühe heite ja ka teine isane kala tuli togides landile järgi. Vahetult enne väljavõtmist jätsin landi korraks seisma, vool mängitas teda kenasti edasi ja järgnes uus mats ning teine isane kala oli landi otsas. Mis temast sai, näeb videost.
Kui esimesel kalal oli veri lõpuste vahelt väljas, siis teine õnnestus päästa ilma vigastusteta. Alguses kadus ta kuskile sügavamale, aga käisin teda õhtul veelkorra vaatamas. Seisid kenasti koos mammaga külg külje kõrval. Tundus, et papa oli hommikust ka midagi kõrva taha pannud, sest landi vastu nad enam huvi ei tundnud. Üljejäänud päeva kulutasin suure lõhe otsingutele, kuid tulutult. Üksikuid lõhesid olevat jões ka nähtud, kuid tundub, et kalade kuninga pulmapidu on valdavalt lõppenud ja nad istuvad juba aukudes või on meres tagasi. Meriforelli on aga jões üsna palju, päeva peale nägin ära kuskil paarkümmend kala. 
Järgmisel hommikul olin tagasi, seekord eesmärgiga leida üles mõni lõhe. Vaatamata tööpäevale olid tuntumad kohad kõvasti ülerahvastatud ja otsisin vähemkäidavamaid lõike. Ma nägin kala ära, kui ta august läbi tuleva Salmo Horneti peale reageeris ja hele külg liigutuse peale vees läigatas. Vahetasin kohe landi, otsa läks erksates toonides Rapala Magnum ja see lant meeldis augus olevale isalõhele kohe esimesel korral. Uhke on see pilt, kui ilus kala julgelt ja agressiivselt landile järgi tuleb ja seda viimasel hetkel enne kaldani jõudmist silme all haarab.
Ma olin jõest kalapüügi enda jaoks juba maha kandunud, sest selle ümber toimuv kammajaa ei meeldi mulle. Kui kutselised kalurid püüavad merest võrkudega välja 95% kudekalast, siis on nad "rannatraditsioonide elushoidjad". Kui harrastajad tahavad sedasama kala püüda jõest, siis on nad "röövlid" ja "kuderahu häirijad", kellel tuleb püük ära keelata. Ebaõiglus on selle nimi! Ma olen kuderahuga kehtestamisega igati nõus, aga selleks, et kalavarude seis paraneks, tuleks kõigepealt kudekala jõkkesuundumise perioodiks ära keelata võrgupüük. Viimastel aastatel olen sügisel jõe ääres käinud ehk korra või kaks, eelmise hooaja jätsin üldse vahele ja koju pole ma kala toonud juba päris mitmeid aastaid. Nüüd tundub, et päris maha ei ole mõtet sügisest jõepüüki kanda, tegelikult on see ülimalt atraktiivne ja äge, sest kontakt kaladega on niivõrd vahetu. Ainus kalapüük, mis on nagu jaht.  
Eelmine
Härrasmeeste kalapüük
Järgmine
Aastalõpusabad

Lisa kommentaar

Email again: