Talvine meriforelli võrgupüük on äge

Naine naerab, kui ma tööpäeva varahommikul neopreenist kalamehepüksid kontoririiete otsa ajan ja kodust minema hiilin. Nii on lihtsam, ei ole vaja mere ääres riietuma hakata ja saab kohe vette minna. Mulle väga meeldib talvine pükstega võrgupüük, see annab alati päevale värvi ning vahel ka mõne ilusa meriforelli. 

Ma vaidlen sajaga vastu harrastuskalastajatele, kes peavad võrgupüüki igavaks, vähesportlikuks ja ainult saagile orienteeritud tegevuseks. Võrgu merrevedamine on talvisel ajal tihitpeale päeva suurim füüsiline koormus, põnev on kalapüük igal juhul ja ainult valgustamatu võib arvata, et võrguga käiakse kalal ainult saagi pärast ning linadega püüab mere kohe tühjaks. 
Kui võrk on õhtul merre viidud, siis on juba varahommik ärevam kui tavaliselt. Esimese asjana tuleb kontrollida, ega tuul ole tugevam kui lubati ja kas puhub ikka õigest suunast. Kui meri autoaknast paistma hakkab, tõuseb ka adrenaliinitase ja süda hakkab veidi kiiremini lööma. Kaldal vaatan kohe, kus kuskil võrgu lähedal istub kivi otsas kajakaid, nemad on üsna kindel märk, et võrgus võib kala olla ja siis üritan hämaras tuvastada, kas võrgu ülemine selis on täies pikkuses vee peal näha või kuskil kuskilt uppunud, mis samuti tähendab kala. Aga see kõik on alles eelmäng. Kui võrgu otsast kinni võttes on tunda võnkeid, siis saabub õige nirvaana ja nüüd üritad kõik teha, et kala ka võrgus püsiks. Mida rohkem kevade poole, seda aktiivsemaks muutuvad forellid ja mul on tulnud koos võrguga "küünlaid" viskavale kalale isegi võrku järgi anda, et ta end linast välja ei hüppaks.   
Loomulikult ei saa ka võrguga alati kala. Üks talv nullisin kümmekond korda järjest enne kui mai alguses kaks
kala kätte sain. 
Tänavu on olnud hea aasta. Kaks korda olen võrgu merre viinud ja mõlemal korral saanud ühe kena kala. Mulle sellest piisab. Tõsi, aastaid tagasi sain korra 60 meetrisest võrgust ka 14 kala, aga niisugused püügid on ainulaadsed - need jäävad meelde nagu kilosed ahvenad või rekordlõhed. Arhiivist leidsin veel ühe pildi, kus on peal 10 meriforelli. Mäletan seda püügikorda hästi, sest kaldaäärses merejääs oli täpselt nii suur vaba vee laik, et võrk sinna ära mahtus. Riskides kõigest ilma jääda turnisin mööda jääd auguni, ronisin külma vette, panin võrgu sisse ja jätsin mõttes nii võrkude kui lippudega hüvasti, aga läks teisiti. Jää ei olnud hommikuks meetritki liikunud ja tasuks oli väga ilus saak, sest kaladele meeldivad sellised kohad, kus pea kohal on katus aga kõrval kohe vaba vesi.  Talvise kala maitseomadused ja liha värv on väga head, sest need on kalad, kes tulevad kalda all olevatele karidele kirpvähki sööma ning nende liha on looduslikult punane ja maitsev. Niisugused püügid on parimad asjad päeva alustamiseks.  
 
Eelmine
Aastalõpusabad
Järgmine
Esimene kohtumine hirvega

Lisa kommentaar

Email again: