Peipsi avapauk 2017
Kas Peipsi on juba jääs? Kas inimest kannab? Millal piirivalve võiks järve lahti teha? Need on küsimused, mis erutavad iga tõsisemat sikumeest alates esimese jää tekkimisest. Vaesed Peipsi äärsed sõbrad saavad paari nädala jooksul surmani ära tüüdatud, sest need küsimused vajavad vastuseid kui mitte iga päev, siis ülepäeva kindlasti. Tänavu avanes Peipsi jaanuari teisel nädalal, nädalalõpus olime meiegi kohal, sest kuuldavasti kala saadi.
Sikuskapüük on üks kõige vahetumaid ja emotsionaalsemaid kalapüüke üldse. Jutud talvisesest kalapüügist Peipsil algavad tavaliselt juba suvel, kui tehakse plaane mitu pikka nädalavahetust tuleb sellel talvel Peipsil veeta. Enamasti lepitakse kokku, et kõik. Enamasti nii muidugi ei lähe.
Peale läksime Mustvee alt, info järgi põrutasime kohe 9. kilomeetrile, aga seal saadi ainult väikest ja vähe. Peipsil tuleb lihtsalt süda kõvaks teha ja ka töötav kalakoht maha jätta, kui kala on pisike. Suurema kala leidsime üles 4-5 kilomeetri kaugusel kaldast. Püüki alustasin Pärnu kombainiga, sest sellega saadi piirkonnas kala. Olen arvamusel, et üldjuhul rikub kombain augu ära ja samas augus kala sikut ei võta, aga lasin ühel hetkel siiski kollase-hõbedase stingeri alla, sest siku- ja kombainipüügi erineb emotsionaalses mõttes nagu Mercedes ja Zaporozetsiga. Kala löök vastu sikuskat kandub peeneid vahendeid mööda otse püüdja sõrmedesse ja see hetk pakub naudingut, mis ei ole võrreldav mitte millegagi maailmas. See on lihtsalt kirjeldamatult äge. Õnneks tundis kala huvi ka sikuska vastu ja püük jätkus.
Järgmisel päeval sõitsime tagasi sama koha peale, aga kala aktiivsus oli kadunud, igast august tilkus mõni kala, parematest tuli ka 15-20 tükki jutti. Vahetult enne lõppu nägime, kuidas teisel pool jäämurdu käivad ühe kohaliku käed kui tuuleveski labad. Kuna erilist usku kalasaamisesse enam ei olnud, siis tegime sõbraga augud kümnemeetrise vahega, aga niikui sikud alla kukkusid saime mõlemad ca 400gr kala ja siis kohe veel samasugused. Siis läksid paar kala all ja mõned üleval lahti ning suured kalad muutusid ettevaatlikuks. Mõne hetke pärast sai sõber siiski otsa tõelise monsterahvena ja veidi hiljem ka ca 700gr kala. Kokkuvõttes tabasin esimesel päeval 7,5 ja teisel 12 kilo ilusat ahvenat, mida jagus nii suitsuahju kui fileeks.
Korralik avapauk.
Peale läksime Mustvee alt, info järgi põrutasime kohe 9. kilomeetrile, aga seal saadi ainult väikest ja vähe. Peipsil tuleb lihtsalt süda kõvaks teha ja ka töötav kalakoht maha jätta, kui kala on pisike. Suurema kala leidsime üles 4-5 kilomeetri kaugusel kaldast. Püüki alustasin Pärnu kombainiga, sest sellega saadi piirkonnas kala. Olen arvamusel, et üldjuhul rikub kombain augu ära ja samas augus kala sikut ei võta, aga lasin ühel hetkel siiski kollase-hõbedase stingeri alla, sest siku- ja kombainipüügi erineb emotsionaalses mõttes nagu Mercedes ja Zaporozetsiga. Kala löök vastu sikuskat kandub peeneid vahendeid mööda otse püüdja sõrmedesse ja see hetk pakub naudingut, mis ei ole võrreldav mitte millegagi maailmas. See on lihtsalt kirjeldamatult äge. Õnneks tundis kala huvi ka sikuska vastu ja püük jätkus.
Järgmisel päeval sõitsime tagasi sama koha peale, aga kala aktiivsus oli kadunud, igast august tilkus mõni kala, parematest tuli ka 15-20 tükki jutti. Vahetult enne lõppu nägime, kuidas teisel pool jäämurdu käivad ühe kohaliku käed kui tuuleveski labad. Kuna erilist usku kalasaamisesse enam ei olnud, siis tegime sõbraga augud kümnemeetrise vahega, aga niikui sikud alla kukkusid saime mõlemad ca 400gr kala ja siis kohe veel samasugused. Siis läksid paar kala all ja mõned üleval lahti ning suured kalad muutusid ettevaatlikuks. Mõne hetke pärast sai sõber siiski otsa tõelise monsterahvena ja veidi hiljem ka ca 700gr kala. Kokkuvõttes tabasin esimesel päeval 7,5 ja teisel 12 kilo ilusat ahvenat, mida jagus nii suitsuahju kui fileeks.
Korralik avapauk.
Lisa kommentaar