Pehmo
"Pehmo" teatas naine selge ja kõlava häälega, kui kalalt tulles talle kimbu lilli ulatasin. Ta juba teab, et tavaliselt järgneb lilledele jutt, et kuskil olid mingid kalad ja homme on vaja sinna ilmtingimata tagasi minna. Lilledega koju saabumise traditsioon algas siis, kui lapsed olid väiksemad ja terve nädalavahetuse mahakalastamisele kodus hästi ei vaadatud. Kord kevadiselt merikapüügilt tulles õpetas elukogenud sõber Rein Truumets, et parim viis naise meelemuutuseks on viia talle kimp sinililli või nurmenukke, mis on metsaserva päikesepoolses küljes esimesena õitsema hakanud. Töötas, soovitan teistelegi. Nüüd on lapsed suuremad, kalale- ja/või jahileminekust enam suuremat numbrit ei tehta, kuid traditsioon on jäänud. Kui linna(loe: kalastus)luba vaja ei ole, siis naise tuju teevad lilled alati paremaks.
Viimastest kalapüükidest. Merevesi on ikka veel külm, mis on ka loogiline, sest ööd on jahedad ja tuul pöördub iga päev 180 kraadi. Erilist meriforelli lootust ei ole aga proovima ju peab, sest eks neid kalu ole külma veega ennegi saadud ja saadakse ka tulevikus. Laupäeval kolasime Loksa pool, teisipäeva õhtu möödus Naissaares. Viimase madalamates soppides oli vesi päikese mõjul juba pea 7 kraadini soojenenud ja tunne oli selline, et kohe hakkavad kollid paati tulema aga nii muidugi ei läinud. Kohe kui päike kukkus, näitas lood taas 4-5 kraadist temperatuuri. Alamõõdulised "konnad" olid mõlemal pool kodus ja toimetavad meres omi asju edasi. Korraliku kala ja korraliku püügi jaoks on vesi veel külm aga küll tuleb ka püügiaeg ja küll ma "omad" kalad kätte saan. Senikaua vean kalade asemel koju lilli.
Lisa kommentaar