Mis maitseb paremini kui siig
Sellel postitusel on 1 vastus
Mulle meeldib toores kala, eelistan seda alati praetud, hautatud, küpsetatud jm versioonidele. Paljudes tekitab toore kala pakkumine okserefleksi aga pooled neist leebuvad, kui saavad aru, et jutt käib õrnalt soolatud värskest kalast. Soolatuna eelistan kindlasti meriforelli, lõhet jaräime, talvel ka
ahvenat ja
koha. Siiast paremini maitseb neist aga ainult üks ja selleks on vimb.
Siiale vimma eelistamine ei ole väga tavaline, kuid tema liha struktuur ja maitse veidi tugevamad, mis sobib ideaalselt minu maitsemeeltega. Vimba ja siiga olen kõrvuti pakkunud ka kalakoolitustel ning eneselegi üllatuseks väljub võistlusest pea alati võitjana vimb.
Vimma maitse on tõesti superhea, kuid ta on väga luine kala ja suuremate tükkide söömine on tülikas. Ma olen ka mugav, sööma hakates meeldib mulle võtta valmistehtud kala kausist, panna leiva peale või kuuma kartuli kõrvale ja lihtsalt maitset nautida, mitte luude otsimise ja lutsutamisega jännata. Mina leidsin oma lahenduse kala peenikesteks tükkideks hakkimises, see on küll üsna vaevaline ja aeganõudev, kuid tulemus on vaeva väärt. Puhastan vimmad enamasti kohe veekogu ääres või koduõues, sest iga soomus mis tuppa jõuab, lõpetab suure tõenäosusega hiljem taldrikus ja seda ma ei salli. Seejärel lõikan kalast nahata fileed, ka see nõuab harjutamist, sest kudema suunduva vimma kõht on paks, kõhuääred õhukesed ja ka pehmesse nahka on üsna lihtne sisse lõigata. Kunagi kasutasin naha pealt lõike tegemiseks isegi nüri nuga, see tegi asja hõlpsamaks. Nüüd tuleb kõige tülikam ja aeganõudvam osa, fileed tuleb hakkida nii peenikesteks kuubikuteks kui vähegi võimalik. Silma järgi pakun, et lõikan ca 1-1,5mm tükkideks. Esimesed lõiked teen alati risti luudega, et need võimalikult peeneks saada. Võimalik, et asja võib lihtsamaks teha ja lõikuda suuremad kuubikud ning sool-suhkur muudavad ka pikemad luutükid nii pehmeks, et need söömisel ei häiri. Pole kunagi proovinud. Korra katsetasin hakklihamasinaga, kuid tulemus ei vastanud ootusele - liha struktuur ja ka maitse muutusid minu arvates kehvemaks.
Järgmiseks hakin sibula samuti nii peeneks kui vähegi viitsin, sest peenekshakitud kala vahel hakkavad suured tükid häirima. Maitse sibulatüki suurusest ilmselgelt ei muutu. Nelja keskmist mõõtu vimma kohta lisan keskmises suuruses sibula. Nüüd rändavad kalamass ja sibul kaussi, otsa lähevad sool, näpuotsaga suhkrut ja värskelt jahvatatud pipart. Soola panen mõõdutundega, mulle meeldib pigem mage kala. Paljud tuttavad kipuvad minu maitse järgi valmistatud kalale söömise ajal soola lisama, sest soolakala võiks ju olla soolane, aga mulle nii meeldib. Vahel lisan ka natuke hakitud küüslauku, mis annab uue maitsenüansi. Järgmiseks tuleb mass korralikult läbi segada ja mõneks ajaks külmkappi tõmbama jätta. Kõige vähem olen kala enne söömist hoidnud tunni, sool jõuab selle ajaga imenduda, kuid muud maitsed ei jõua veel ühtlustuda. Tavalisem on see, et jändan hakkimisega õhtul ja sööma hakkan hommikul. Selleks ajaks on maitse suurepärane ja ühtegi luutükki tunda ei ole. Kõige paremini maitseb vimmaäkis mulle leivaga, serveerimisel võib lisada näpuotsaga tilli ja kui meeldib, siis ka paar tilka sidrunimahla. Viimased vimmapüügipäevad on veel jäänud.
Head isu!
Vimma maitse on tõesti superhea, kuid ta on väga luine kala ja suuremate tükkide söömine on tülikas. Ma olen ka mugav, sööma hakates meeldib mulle võtta valmistehtud kala kausist, panna leiva peale või kuuma kartuli kõrvale ja lihtsalt maitset nautida, mitte luude otsimise ja lutsutamisega jännata. Mina leidsin oma lahenduse kala peenikesteks tükkideks hakkimises, see on küll üsna vaevaline ja aeganõudev, kuid tulemus on vaeva väärt. Puhastan vimmad enamasti kohe veekogu ääres või koduõues, sest iga soomus mis tuppa jõuab, lõpetab suure tõenäosusega hiljem taldrikus ja seda ma ei salli. Seejärel lõikan kalast nahata fileed, ka see nõuab harjutamist, sest kudema suunduva vimma kõht on paks, kõhuääred õhukesed ja ka pehmesse nahka on üsna lihtne sisse lõigata. Kunagi kasutasin naha pealt lõike tegemiseks isegi nüri nuga, see tegi asja hõlpsamaks. Nüüd tuleb kõige tülikam ja aeganõudvam osa, fileed tuleb hakkida nii peenikesteks kuubikuteks kui vähegi võimalik. Silma järgi pakun, et lõikan ca 1-1,5mm tükkideks. Esimesed lõiked teen alati risti luudega, et need võimalikult peeneks saada. Võimalik, et asja võib lihtsamaks teha ja lõikuda suuremad kuubikud ning sool-suhkur muudavad ka pikemad luutükid nii pehmeks, et need söömisel ei häiri. Pole kunagi proovinud. Korra katsetasin hakklihamasinaga, kuid tulemus ei vastanud ootusele - liha struktuur ja ka maitse muutusid minu arvates kehvemaks.
Järgmiseks hakin sibula samuti nii peeneks kui vähegi viitsin, sest peenekshakitud kala vahel hakkavad suured tükid häirima. Maitse sibulatüki suurusest ilmselgelt ei muutu. Nelja keskmist mõõtu vimma kohta lisan keskmises suuruses sibula. Nüüd rändavad kalamass ja sibul kaussi, otsa lähevad sool, näpuotsaga suhkrut ja värskelt jahvatatud pipart. Soola panen mõõdutundega, mulle meeldib pigem mage kala. Paljud tuttavad kipuvad minu maitse järgi valmistatud kalale söömise ajal soola lisama, sest soolakala võiks ju olla soolane, aga mulle nii meeldib. Vahel lisan ka natuke hakitud küüslauku, mis annab uue maitsenüansi. Järgmiseks tuleb mass korralikult läbi segada ja mõneks ajaks külmkappi tõmbama jätta. Kõige vähem olen kala enne söömist hoidnud tunni, sool jõuab selle ajaga imenduda, kuid muud maitsed ei jõua veel ühtlustuda. Tavalisem on see, et jändan hakkimisega õhtul ja sööma hakkan hommikul. Selleks ajaks on maitse suurepärane ja ühtegi luutükki tunda ei ole. Kõige paremini maitseb vimmaäkis mulle leivaga, serveerimisel võib lisada näpuotsaga tilli ja kui meeldib, siis ka paar tilka sidrunimahla. Viimased vimmapüügipäevad on veel jäänud.
Head isu!
1 vastus
Lisa kommentaar