Mikrojigiga kodujõel

Mitu aastat olen hoogu võtnud, et rohkem aega panustada väikeste jigidega püügile - ritv-rull-nöör on ammu valmis, jigisid ja peasid olen kokku ostnud, aga püüdma pole viitsinud minna. Nüüd oli käes hetk, kui merel ulus torm ja teha polnud muud mõistlikku kui kokku krabatud varustus paati visata ja kodujõele jigitama minna.

Jigipüük on mulle muidugi tuttav ja eks aegade jooksul on väikesed "kummid" ka natuke püügiaega saanud aga kõikvõimalike uute ja peenete rakendustega pole veel viitsinud tegeleda. Seekord alustasin kohe carolina rakendusega, aga vooluvees ja rohuse põhja peal sellega kuigi mõnus püüda ei ole, sest lipsu tunnetus jääb nõrgaks. Läksin üle pisikese raskuspeaga püügile ja oleks ma varem teadnud, et mul on 10km kaugusel kodust jõgi, kus piisvalt palju ilusat ahvenat sees, oleks ehk nii mõnegi ette teada mõttetu tulemusega kalapüügi elus tegemata jäänud. Paarimees püüdis kõrval väikese pöörlevaga, aga nähes jigi vaieldamatult eelist vahetas ka tema üsna kiiresti landi välja. Loomulikult meelitab väike jigi kohale tohutus koguses väikest ahvenat ...

... ja siis juba veidi ilusamat ...

... aga ka täitsa korralikke pannikalu.

Ahvenapüüki segavad igas mõõdus hauginolgid, kes pöörase hooga rohtude vahelt välja sööstavad ja üritavad su rakenduse pihta panna. Sööstud on tihtipeale hästi näha ja vahel õnnestub jigi neil nina alt ka ära tõmmata, kuid arvestama peab, et mõned landid päeva peale nende saagiks ikka langevad ja nii mõnigi nolk ujub nüüd jões ringi kauni huulerõngaga. Ühe korralikuma havi tassisin koju, väiksemaid käis paadist läbi paarkümmend.

Neli suuremat ahvenat kaalusid kokku 1,2 kilo, limatuubi kaalu ei tea, eks ta nii 1,2-1,3kg oli. Jutu lõpetuseks pilt päeva üllatusesinejast, ca 900 grammisest latikalipsust, kes arvas, et pöörlev lant on täitsa söödav asi.

Äge püük oli ja kuulub kindlasti suve jooksul kordamisele.

Lisa kommentaar