Minust on saamas maakas
Sellel postitusel on 3 vastust
Avastan vahel, et minu mõttemaailm muutub üha maamehelikumaks või vähemalt mulle endale meeldib nii arvata. Näiteks pakkus ämm ükspäev puudelõhkumise lõpetamise puhul kohvi kõrvale napsi ja ma valisin riiulist magusa, šokolaadi-rummimaitselise Kiiu torni! Õudne mõeldagi, et see maitses mulle. Kirjutada tahtsin aga hoopis puude lõhkumisest, sest on väga vägev tunne oma talvepuud ise valmis teha. Umbes nii nagu üks mees võiks osata kala või metssea üles leida ja toiduks kinni võtta, nii võiks ta suuta ka talvel maja soojaks kütta.
Varem oleme alati küttepuud ostnud aga sel kevadel raiuti meie perekonnale kuuluvat metsa ja võtsime sealt ämmaga kahe peale ära rekka+haagisetäie lepapalke. Ilmselgelt ei oleks ma julgenud seda otsust teha teadmata, et ühel sõbral on puulõhkumiskombain ja ma olin ka näinud kuidas see masin töötab. See riistapuu on üks ägedamaid asju, mida ma tean - ühest otsast lükkad kolmemeetrise palgi sisse ja teisest tulevad lõhutud puud välja. Imeline, vaadake ise. Vaikselt, maksimaalselt nädalas poole päeva kaupa, nokitsedes on nüüd puud lõhutud ja ma arvan, et neist jätkub meile mõlemale vähemalt kaheks, kui mitte kolmeks talveks. Emotsioon, mida selline töö pakub on aga tohutu. Esiteks on kogu aeg silmaga näha kuidas kolmemeetriste virn kahaneb ja lõhutud puude hunnik suureneb. Teiseks, tunne mida pakub teadmine, et sa saad oma kätega tehtud puudega talvel maja soojaks, on väga hea ja rahulolu pakkuv. Käed külge maatöödele!
3 vastust
Lisa kommentaar