Peipsi õppetunnid — Kütijutud

Jõllitan Rakvere bensiinijaama peldiku uksel alkoinfo plakatit, mille üks küsimus on umbes selline: „kas sa oled kunagi pohmelli pärast tööle/kooli hiljaks jäänud?“ Kurat, ma jäin kalale hiljaks! Kasepääle jõudsin alles südapäeval. Vabariigi aastapäeva järgne kalapüük algas minu jaoks ülipiinlikult.

Eelmisel õhtul olin kokku leppinud, et sõber võtab mind hommikul peale ja jääme kaheks päevaks Peipsile kalale. Kui ma kella 6:30 paiku lõpuks silmad lahti lõin, näitas telefon seitse vastamata kõnet, mis olid öörezhiimis helisenud kurtidele kõrvadele. Esimest korda elus olin nii magama jäänud, et üles ei ajanud mind isegi maja ees tuututanud autosignaal. Ma ei tea siiani, mida naabrid asjast arvasid aga kuna nad tänase päevani minuga suhtlevad, pidi helinivoo jääma mõistlikule tasemele. Piinlikust tundest tegin kõne sõbrale ja vabandasin, aga sain vastuseks: "istu autosse ja tule järgi". Eelmisel õhtul tähistasime ühe teise sõbraga vabariigi aastapäeva, üldse mitte väga pikalt või põhjalikult, aga sõitma sain hakata siiski alles 9 paiku. Rakveres suhtlesin uuesti Peipsile sõitnud sõbraga ja ütlesin, et lähen kalda alla püüdma, ööbime Mustvee motellis ja hommikul alustame sõprust puhtalt lehelt aga ta ütles, et tuleb mulle saaniga järgi ja toob järvele ära.
No on ikka mõnele inimesele antud kannatlikku meelt! Mina oleks selles olukorras olnud maruvihane ja poleks magamajääjaga rääkinud vähemalt kolm päeva. Või kolm kuud! Nii ma istusin Statoili peldikus ja lugesin seinalt seda alkoholivastast reklaami ja mõtlesin, et mis on minu õppetund? Kas peaks äkki vähem napsu võtma? Juurdlemise tulemusel jõudsin järeldusele, et tuhkagi, viina võib ka edaspidi juua. Palju olulisem on isiklik süütenöör pikemaks kasvatada ja tolerantsem olla. Inimesed teevad uskumatuid lollusi, üks magamajäämine on kõige selle kõrval tõesti väike asi, mille peale vihastamisele ei ole mõtet oma närvirakke kulutada. Tänan selle õppetunni eest.

Raske töö tulemusel tabatud 5,2kg ahvenat.

Mis puudutab kalapüüki, siis juba reede õhtul oli teada, et paar päeva hästi sikut närinud kala on suu kinni pannud ja erilist saagilootust ei ole. Laupäeval oli parim võtuaeg siis, kui mina alles Peipsi poole sõitsin. Hiljem oli kala mitmel pool all aga metalli ei näritud praktiliselt üldse ja võtmasaamiseks tuli põigimängu kõik oskused mängu panna. Pühapäev tõi taaskord tõestuse, et kalapüügis ei ole mitte midagi kindlat. Juba mitu nädalat oli kala olnud ainult mustade laikude all. Pühapäeval puurisime prooviks ka kõige paksema lume sisse ja kala oli ka seal, tunde järgi isegi parema võtuga kui musta jää all.
Õppetunde jagus selleks nädalavahetuseks piisavalt.

Lisa kommentaar