Talvine meriforelli võrgupüük on äge

Naine naerab, kui ma tööpäeva varahommikul neopreenist kalamehepüksid kontoririiete otsa ajan ja kodust minema hiilin. Nii on lihtsam, ei ole vaja mere ääres riietuma hakata ja saab kohe vette minna. Mulle väga meeldib talvine pükstega võrgupüük, see annab alati päevale värvi ning vahel ka mõne ilusa meriforelli. 


Loe lisaks »


Aastalõpusabad

Mida teha siis, kui merest forelli püüda pole enam mõtet, siiaga on ikaldus ja jääd ka ei ole? Õige vastus on, et tuleb minna kodujõe äärde meriforelli ja lõhet püüdma.  


Loe lisaks »


Kalapüük mis pakub jahiga võrdväärset adrenaliini

Lõhe ja meriforelli püük jões on ainus kalapüük, mis pakub jahiga sarnast adrenaliini, sest kala on võimalik näha. Täpselt nagu hiiliks keset nisupõldu matsutavat metssiga. Lendõnge ja pinnaputukaga püük on ilmselt niisama äge, aga pole minu teema. Täna tehti lõhejõed uuesti keelu alt lahti ja kala paistab jões veel palju. Kohe esimeste nähtud pesakohtade peal käis täie hooga meriforellide pulmatrall. Heledad küljed välkusid ja kruusapilved kandusid vooluga allavett. Loogiline, õiget külma pole ju olnud ja vett on jõgedes palju. Pildil oleva kala leidsin ühest pesadevahelisest august, kus ta hoidis silma peal konkurendil ja temast silmnähtavalt suuremal kaasal. Kolmanda heitega tuli ta landile järgi ja togis seda meeleheitlikult, pidades väikest Salmo Hornetit ilmselt veel üheks konkurendiks või pesarüüstajaks, kellele on vaja tuul alla teha. 

Loe lisaks »


Rannas ainult väike kala ja sedagi vähe

Suur meriforell on kala, kelle kättesaamise nimel ma olen valmis piki päevi merel veetma ja spinninguga vehkima. Tean ju küll, et praegu on veel natuke vara ja esimesed külmad ööd, mis kaldaalust vett korralikult jahutavad tuleks ära oodata, aga mis sa hing ikka teed, kui kisub merele. 


Loe lisaks »


Hõbe on rannas

Nädalavahetusel õnnestus tabada sügise esimesed hõbedased merikad. Suured nad polnud ja koju ma neid ei tassinud aga sügisene meriforellipüük oli nagu ikka emotsiooniderikas - kui kala leiad ja võtma saad, siis elavad nad ainult saba peal ja küünal järgneb küünlale.


Loe lisaks »


Nutt ja hala

Nädalavahetuse kalapüügid läksid kõik sinna, kuhu päike ei paista. Või kas ikka läksid? Kuidas teha nii, et teiste püütud kalad enda tuju ära ei rikuks?
Reedel sain töölt varem minema ja kell 17 oli paat meres. Täpselt õige aeg õhtuse forellipüügi alustamiseks, sest päev läbi paistnud päike lihtsalt pidi olema soppides vee soojemaks kütnud. Tunne oli mega, pikk nädalavahetus oli algamas ja kohe pidid hakkama kalad tulema. Mootoril käik sisse, kurss esimese kari tippu, vesi oligi 9 kraadi, vise ja kaks kala olid kohe landil järgi, aga näha et väikesed. 
Kala oli meres palju ...


Loe lisaks »


Pehmo

"Pehmo" teatas naine selge ja kõlava häälega, kui kalalt tulles talle kimbu lilli ulatasin. Ta juba teab, et tavaliselt järgneb lilledele jutt, et kuskil olid mingid kalad ja homme on vaja sinna ilmtingimata tagasi minna. Lilledega koju saabumise traditsioon algas siis, kui lapsed olid väiksemad ja terve nädalavahetuse mahakalastamisele kodus hästi ei vaadatud. Kord kevadiselt merikapüügilt tulles õpetas elukogenud sõber Rein Truumets, et parim viis naise meelemuutuseks on viia talle kimp sinililli või nurmenukke, mis on metsaserva päikesepoolses küljes esimesena õitsema hakanud. Töötas, soovitan teistelegi. Nüüd on lapsed suuremad, kalale- ja/või jahileminekust enam suuremat numbrit ei tehta, kuid traditsioon on jäänud. Kui linna(loe: kalastus)luba vaja ei ole, siis naise tuju teevad lilled alati paremaks.   
Pilt, mis Facebooki seinal popiks osutus. Ilmselt enamik kalamehi oma naisele lilli ei vii.


Loe lisaks »


tormiforell

Tööinimene käib kalal siis, kui aega saab, mitte siis, kui ilmaolud on õiged. Juba pikka aega on puhunud tugev idakaarte tuul ja keegi oleks merest justkui vee ära varastanud. Nii madalat vett näeb haruharva. Olen küll kaldal kohanud kalamehi, kes teatavad rõõmsalt, et nüüd saabki kaugele sisse minna, kuid minu arvates ei ole seda tegelikult vaja teha. Pigem viib langev vesi kala kaasa. Selle teadmisega läksime Jumindale "nulliringile". 

Loe lisaks »


Viimane vise

Pühapäev, 19. oktoober 2014. Sellise ilmaga ei aja hea peremees isegi koera õue, on esimene pead läbiv klišee, kui hilisel hommikul ärgates pilgu koduaknast välja heidan. Suured ja tugevad saja-aastased kuused kõiguvad edelatuule rajus nagu õrn pilliroog ja vihm peksab metsiku hooga vastu klaasi, pestes suve jooksul kogunenud tolmu allapoole.

Meriforell kaaluga 4,7kg



Loe lisaks »


Rekordid

Suvesiku saak Peipsil, ca 30kg ilusat ahvenat.

Enamikel kalameestel on olnud etapp, kus kõige olulisem on kogusaak, nii ka minul. Minu suurte saakide aasta oli 2010, kui koju sai tassitud veidi rohkem kui 490 kg kala. Sisetunne ütleb, et on olnud ka saagirohkeimaid aastaid, kuid päevikupidamine on olnud suhteliselt juhuslik, mõne aasta kohta on andmed täpsed, teistel on sissekanded üsna juhuslikud. 


Loe lisaks »