Kaks lugu koprajõgede kallastelt

Esimene lugu. Jää kraavi pealt on lõpuks sulanud. Alustan jahti ühe suure kraavi jõepoolsest otsast, aga seal on esialgu vaikus. Mulle ei meeldi passida või ühe koha peal istuda, rohkem hindan hiilimist, mis on endale huvitavam ja loomal on ka suurem võimalus jahimees varakult avastada. Nii hakkan vaikselt vastuvoolu liikuma, kuigi tuul on nii selja tagant ja erilist võimalust õnnestumiseks ei ole.


Loe lisaks »


Kuritöö ja karistus

Ma olen kogu aeg arvanud, et jänese ja rebase vastasseisud kuuluvad rohkem muinasjutumaailma, sest väga tihti näeb neid põldudel kõrvuti toimetamas ja mõlemad paistavad teadvat, et ega rebane jänest kätte ei saa. Alati aga nii ei lähe.  


Loe lisaks »


Kui lähedal on karu?

"Kala on alati lähemal, kui sa arvata oskad," õpetas forellikütt Rein Truumets mind merikapüügi algusaegadel. Ongi. Sellele vaatamata teen mina paadis ikka viskeid, nagu tahaks landi teise maailma otsa virutada, aga tema rahulikult lühikesi. Kala saab ta alati rohkem.
Igal kevadel hakkavad webis liikuma pildid karujälgedest. Sel kevadel oli üks noor mõmm minu kodukohas tuianud üle Jüri-Patika kergliiklustee ja kohe oli nett kisa täis, mõned vanemad rääkisid tõsimeeli, et nüüd ei luba nad lastel jala kooli minna. Nagu oleks karu loom, kes jutustavate laste häält kuuldes metsast raevunult välja jookseks ja lapsele turja kargaks. Kui lähedale inimasustusele karu siis tuleb?


Loe lisaks »


Kui tark ja ettevaatlik on kobras?

Kobrast peetakse väga ettevaatlikuks ja targaks loomaks. Tühjagi! Sel kevadel sain nende loomade kohta teada nii mõndagi uut ja nii mõnigi müüt sai kummutatud. Räägitakse, et pruugib kopral inimene ära tunda kui ta sellest sabalaksuga teada annab ja edaspidi on terve kraav või jõgi pikka aega vaikne. See kõik ei vasta tõele, hämaruse saabudes on nad väga julged ja uudishimulikud. 


Loe lisaks »


Kuidas ma kanaga kobrast peibutasin

Naljakas kohtumine keskkonnainspektoritega. Ajasime eile õhtul jahikaaslasega enne passima minekut koprakraavi ääres juttu, kui lähenes kastikas, sabas kummipaat. Jõudsime mõelda, et kus kurat sellega nüüd minnakse, kui märkasin autol keskkonnainspektsiooni logosid. 

Tänavuse hooaja seitsmes kobras.



Loe lisaks »


Teine

Lõpuks on enamikes kohtades veed lahti ja koprad aktiivseks muutunud. Tänavune teine tuli kaldale kell 6 hommikul. Lühikeseks see hooaeg jääb, aga nii on.


Loe lisaks »


Esimene kohtumine hirvega

Põhja-Eesti mandrirott nagu ma olen, polnud ma hirve vabas looduses kunagi näinudki. Alles sellel aastal sattusin esimest korda Lätti hirvejahile ning jaanuari viimastel päeval ka Hiiumaale. Ega ma suurt midagi oodata osanud, teadsin vaid seda, et hirv on ettevaatlik ja väga väle loom, ning nagu selgus, vastas see kõik ka tõele. Kütiliinis tuli minu peale kaks hirve, kes tundsid mind ära hetk enne lagedamale kohale jõudmist, keerasid 90 kraadi ja põgenesid väga kiiresti läbi võsa, kus nad ainult üksikutel hetkedel välja paistsid. Lask tabas ja nii lõppes minu elu esimene kohtumine hirvega vabas looduses. 


Loe lisaks »


Vaikne metsaelu Narva jõe kallastel

Rajakaamerareportaaž Ida-Virumaalt, inimese silmade läbi. Sündmuskoht asub mõne kilomeetri kaugusel Narva jõest, kohas kuhu juhusliku inimese jalg satub haruharva. Loo tegelasteks on kaks kährikut, kaks metssiga ja peategelasena astub üles suur isakaru. 

Loe lisaks »


Tapjasokk

Kohtusin ühel hommikusel metsaringil loomaga, keda jahimehed kutsuvad tapjasokuks. Õnneks pole tal kihvasid nagu muntijaki kitsel, kuid tema pikad üheharulised sarved võivad liigikaaslastele ohtlikud olla küll. Kui tavaliselt on ilma harudeta, nn piiksarved üheaastastel sokupoissidel, siis sellel loomal on vanust ilmselgelt rohkem. Olen kuulnud jahimehi selliste sarvedega kitsi nimetamas "tapjasokkudeks", sest puuduvate sarveharude tõttu, mis toimivad stopperina, on nad võimelised pulmamängude ajal oma vastased tapma.  


Loe lisaks »


Sööme Eestis kasvanud toitu

Nägin ükspäev Facebookis üleskutset "Sööme 100 päeva puhast Eestis kasvatatud toitu". Tore üleskutse, aga tahaks teksti parandada - sööme 100 päeva puhast Eestis kasvanud toitu! Ulukeid ja päriselt söödavat kala ei saa kasvatada. Nad elavad ja kasvavad ise. Vaba ja õnnelikuna.
Ma olen toiduga õnnistatud inimene. Rohkem kui pool elu olen püüdnud vabas looduses elanud kala. Poes müüdavast kasvatusekalast, kes on enamiku elust toitunud teadmata koostisega graanulist ja ravimitest ning mille värskusaste on äärmiselt kahtlane, ei taha ma midagi teada. Viimastel aastatel on toidulauale lisandunud vabas looduses elanud ulukite liha, millest paremat lihtsalt ei ole. Põdra või sokulihast
böff või carpaccio, praetud välisfilee, mahlane ulukiburger, suitsukobras, päriselt lihast tehtud suitsuvorstiga võileib või metsseapada. Kõik need viivad keele alla ja nimekirja võiks veel pikalt jätkata. 
Põllu- ja aiasaaduses tulevad niikuinii juba aastakümneid ämma talu põllult, mitte Poolast või veel kaugemalt.
Kõige selle krooniks on mind õnnistatud elukaaslasega, kes oskab kõigest sellest kuradi hästi süüa teha. Ta ise tahaks vahel restorani sööma minna, aga mind on suhteliselt raske veenda, sest restoranis ei saa nii hästi, kvaliteetselt ja tervislikult süüa kui meie kodus.
Lõpetuseks tahaks Facebooki üleskutset veel parandada. Miks ainult 100 päeva? Sööme ainult Eestis kasvanud toitu!   


Loe lisaks »


Kõdistada kõrva tagant või ...

Noorloomad on rumalad ja pakuvad oma ulja uudishimuga unustamatuid vaatepilte. Koprakutsikad paistavad praegu olevat täpses selles eas, kus uudishimu võidab alahoiuinstikti ja nii ma üks õhtu kraavi peal mõtlesin, et kas teha talle pai ja sügada kõrvatagust, pakkuda peo pealt süüa või võtta sabast kinni ja visata kaldale. Video viimastes kaadrites olev tänavune kutsikas tuli tõepoolest haardeulatusse. 


Loe lisaks »


Kährikumamma näitas kutsikaid

Lugu seeriast "läksin mina". Seekord kindla plaaniga saada videosse ja võibolla ka optikasse kesikupunt, kes igal õhtul söödaplatsil käib. Pukis istuda mulle ei meeldi, panin sigadele veidi vilja ja jätsin kaamera tünni otsa salvestama. Ise tuiasin lagendikel ringi, et vajadusel tagasi hiilida. Sead oleks mu plaane justkui aimanud, nemad oma nina välja ei pistnud, aga seeeest tuli kährikuema viie kutsikaga. Neli ja pool minutit oli plats täis sagimist, söömist ja mammakähriku korrapidamist. Kihvt!


Loe lisaks »


Põrsakari

Midagi nii rõõmustavat, kui eile õhtul rajakaamera ette jäänud üheksapealine põrsapunt, pole tükk aega näinud. Sellel jahimaal kohtasin viimati metssigasid möödunud aasta novembri keskel ja pärast seda pole olnud jälgegi.


Loe lisaks »


Julge kõrvik

Läksin mina kahe vasikaga põdramammat vaatama aga nemad olid metsas peidus. Kaamera ette jäi hoopis üks vahvalt julge kõrvik. 


Loe lisaks »


Jaanimöll

Jaanilaupäeval läks söödaplatsil lahti tõeline möll, sead oleks justkui teadnud, et suurte pidustuste ajal neid keegi segama ei tule. Viiene kesikute punt väisas platsi mitu korda ööpäevas ja isegi keset päist päeva. Meie tööks jäi ainult nende ninaesist täiendamas käia.


Loe lisaks »


Vegan jaanid

Teate ju küll seda ütlust, et "vegan tähendab indiaani keeles "Sitt Jahimees"", mul on see päev käes ja jaaniks jäi sokk koju toomata. Viimased kümme päeva olen metsas käinud peaaegu kõik õhtud, loomi näinud igasuguseid, aga enda näpp jäi sirgeks. Videos on mõned värisevad kaadrid viimastel õhtutel kohatud ulukitest aga õigetel hetkedel polnud muidugi aega kaameraga jännata.


Loe lisaks »


Kohtumine metsseaga

Laupäeva, 3. juuni varahommikul kella nelja paiku hiilin ettevaatlikult mööda põldu. Päike on juba tõusnud, aga sooja veel ei anna ja härmatisest hallid talirapsi lehed annavad märku juunikuisest öökülmast. Vastikuvõitu kevad ei suuda sel hetkel aga tuju rikkuda, sest kuldkollases rapsiõieväljas paistab kaugele välja metssea tume selg, mis kaitsva metsa poole liigub. Kuulis mind või tundis lõhna ära, on esimene pead läbiv mõte, kuid jätkan siiski põlluserva poole hiilimist. 
Üheksa suurt metssiga ja kolm põrsast söödaplatsil. Võimalik, et kohtusin sama karjaga.


Loe lisaks »


Kõige ägedam mutilõks

Mõned aastad tagasi juhtisin saatesarja "Suvel võib" ja tegime episoodi mullamuttidega võitlemisest. Oli päris naljakas, proovisime isegi vana bemmi summutist heitgaasi maa alla lasta ja Ain Allas ootas labidas käes, kunas mutt Kati Murutari aias nina maa seest välja pistab. Peale seda saadet tuli minu juurde mees, kes ütles, et kõige parema mooduse jätsite te näitamata ja seletas kuidas peab mutte püüdma - võtad augud lahti, igaühte natuke bensiini sisse ja siis tuli otsa. Pilt pidavat olema nagu sõjafilmi lahinguväljal. Jälgima peab ainult seda, et mõni käik ei läheks naabrivanamuti kasvuhoonesse, siis pidavat suuremat sorti pahandus tulema.
Juba mõnda aega on Jahipaunas müügil olnud paukpadrunil töötav mutilõks. See on ka nagu selline (jahi)mehelikum mutipüügiriistapuu, mis teeb pauku ja puha. Mulle anti seda proovida ja lühike videokokkuvõte mutijahist on siin.

Loe lisaks »


Suitsukobras ja kopravorst

Hooaja lõpus läksid kütitud koprad tootmisse ja nüüd on käes see õnnis päev, kui suitsuliha ja õllevorstid on minu kätte tagasi jõudnud. Midagi ei ole öelda, mõlemad maitsevad kuratlikult hästi. 
Isuäratavad kopraliha lõigud.


Loe lisaks »


Nülgimine ja soolikate laskmine = väärindamine?

Räägiks asjadest nii nagu nad on tegelikult!? Jahilt tulles ei ole ma veel kuulnud, et keegi räägiks midagi "väärindamisest", päriselus tuleb ikka loom nülgida ja soolikad välja lasta, siis saab liha pannile ja naha parkimisse saata. Avalikus keelekasutuses kohtab aga üha tihedamini sõnavärdi "jahisaagi väärindamine". 
Kaks meest jahisaaki "väärindamas".
Postitusele on lisatud video kopra nülgimisest, nõrede, soolikate ja siseelundite eemaldamisest.

Loe lisaks »


Palju maksab kopranahk

"Palju siin kopraid on? Sada?" pärin jahikaaslaselt. Ilja arvab, et rohkem. "Vene ajal ei käinud mehed põdrajahis, sest kõigepealt tuli kümme looma lasta riigile, siis sai jahiselts ühe, aga kopranahast müts maksis 250 rubla," räägib ta. Samal ajal märkame, et 7-8 meetri kaugusel kuulab meie vestlust pealt kena kobras. Pea püsti, terve selg vee peal ja kõrvad kikkis, otsekui täpsustades, et "mida-mida, kui palju?" Keeran aeglaselt pead, kuid ilmselt sai loom aru, et kui juba naha eest 250 makstakse, siis pole mõtet kauem passida. Uhke sabalöögi saatel kaob ta vee alla. Ees ootab 5-6 kilomeetrit tõelist kopraparadiisi. 


Loe lisaks »


Video: koprajaht

Nii nagu kingsepal pole jala otsa toppida kõlblikke jalavarje, nii pole minul mitte üht korralikku videokaadrit oma lastest, koerast-kassist ja jaanilõkkest, sest vabal ajal tahaks puhata, mitte tööd teha. Sel kevadel olen aegajalt kaamera metsa ja merele kaasa tassinud, et mõni hetk lindile jääks. Seekord oli kaamera sätitud õigesse kohta. 

Hoiatan, et video võib sisalda häirivaid kaadreid. 



Loe lisaks »


Rõõmusõnumid

Mitu kuud kadunud olnud seakari, kelle mõttes olin juba maha kandnud, ilmus ootamatult välja. Ei ole neist jagu saanud katk, kehtestatud lihunikunormid ega hundid.  


Loe lisaks »


Kas koprad kuulevad?

Kraaviäärne tee on viimane koht, kus kevadpäike pole suutnud lund ja jääd ära sulatada. Iga samm sellel pinnasel krigiseb nagu roostes aiavärav ja sisetunne ütleb, et nii suure lärmi keskel puudub koprajahil igasugune mõte. Aga kas puudub? 

Loe lisaks »


Hooaja viimane metsseajaht

Vaatamata tööpäevale tegime jahihooaja viimasel päeval väiksema seltskonnaga koerajahi. Minu jaoks on need ühed põnevamad ja actionit täis jahid - koerad hauguvad, adrenaliin on kogu aeg laes ja emotsioone on rohkem kui korraga keresse mahub. 


Loe lisaks »


Rebane unistab koprapraest

Plusskraadid panid veed liikuma ja kraavikoprad on aktiivsemaks muutunud. Üks neist tegi jäässe augu ja käis korraks jalutamas. Maha jäänud jäljed ja järgi lohisevast sabast tekkinud triip reedavad, et ring oli veel üsna lühike. Külaskäigust maha jäänud lõhn ja jäljed pani ila tilkuma rebasel, kes on luusinud nii ümber augu kui passinud vana tamminurga peal, et millal praad pea august välja pistab.
Koprajahi põhihooaeg on kohe algamas.


Loe lisaks »


Kavala emise kari kukkus sisse

Õues on -10 kraadi, üliettevaatlike sammude kiuste teeb jalge all krudisev lumi meeletut lärmi. Öises metsas seakarja poole hiilija kõrvadele tundub see krigin nagu Iron Maideni kontsert
Mitu metssiga on pildil?


Loe lisaks »


kõik ei ole veel kadunud

Mitmes Eesti piirkonnas on metssiga juba haruldane loom, kuid nagu näha ei ole kõik veel kadunud. See, pea kümnepealine seakari, kes elab üsna Tallinna lähedal, on suutnud seni katku valtida. Pidage vastu!

Loe lisaks »


üllatuskülaline

Ei, see ei ole naabri kass, see on päris suur ja ilus ilves. Nüüd on siis teada kuhu kitsed põllust kadusid.




Loe lisaks »


KaruEnnu naine saab rahulikult magada

Esmaspäeva õhtul helistas kaasvõitleja Enn Karu reservohvitseride kursuse päevilt ja kurtis, et sead ei lase enam üldse elada. Karismaatiline Kernu vallavanem elab Ääsmäe-Kernu vana maantee ääres, Muusika külas. Tema majapidamise ümbrus on selline, mis sigadele ilmselgelt meeldib.
Taliraps meeldib metssigadele, kuid ulukikahjustused ei meeldi põllumeestele.

Loe lisaks »


kolm meest, kolm koera, kolm hästi elatud päeva

Septembri keskpaigaks oli mul telehooja algusest ja suvistest üritustest toss nii väljas, et kui tekkis võimalus minna Soome metsise ja tedrejahti ei mõelnud ma väga pikalt. Sileraudse võtsin muidugi kaasa, kuid olin juba ette kindel, et ühtegi pauku ma metsas ei tee. Kuidas siis läks?  
Käisime Carlaga Soome lindudega tutvumas

Loe lisaks »


Esimene metssiga

Alates 2014. aastast on mind kalapüügi kõrval paelunud jahipidamine.  Aastaga sain korda nii relva- kui jahiload ja esimeste kuude järel olen arvamusel, et kalapüügis pakub jahile võrdväärset adrenaliini ainult suurte lõhede püük. Kuna riik on harrastusliku lõhepüügi kehtestatud piirangutega peaaegu lõpetanud, siis olen leidnud parema alternatiivi. Erinevalt kudelõhest kõlbab metseapõrsas aga väga hästi süüa.

Esimese metsas tehtud lasu tulemus - kütitud metsseapõrsas.


Loe lisaks »