Vormsi haugichill
"Kumb on tähtsam, kas lasteaed või toit? Ikka toit," põhjendas mu 7-aastane poeg Joonatan kavala näoga emale, miks ta peaks lasteaeda minemise asemel tulema minuga Vormsile haugi püüdma. Ma olen pidanud talle terve talve ja kevade vähemalt korra nädalas selgitama, et praegu käib jääpüük ja nüüd on haugil keeluaeg ning leidma muid põhjendusi, miks me vetehunti püüdma ei lähe. Te oleks pidanud tema nägu nägema, kui ta sai aru, et nüüd on kauaoodatud hetk lõpuks käes.
Plaanisime püüda nii haugi kui tuulehaugi, kuid üsna tugev loode-läänetuul sundis meid Vormsi lõunaküljelt varju otsima. Tuuleka plaanid tuli seega maha matta. Tuulealusel rannikul oli ilm seevastu ülimõnus, tuul pakkus vahelduseks lõõskavale päikesele mõnusat jahutust, vesi oli 17-20 kraadi soe. Mine või ujuma. Esimesed haugid näitasid end kohe püügi alguses, pool tundi hiljem oli ühe väikese poisi suur unistus täitunud - esimene haug haaras tema lanti, järgnes veidi rabedat maadlemist ja siis maandus kala paadis.
Väike mees oli sel hetkel kindlalt maailma kõige õnnelikum inimene. Joonatanile andsin püügiks legendaarse landi, Stormi Subwarti - algajale on see ideaalne haugipüügipunn, lendab kaugele, ei vaju pusimise käigus põhja ja nagu näha, siis toob ka kala. Haugid olid tegelikult üsna pepsid, kas ei meeldinud neile hele ilm või on suud kudemise järel veel lukus aga mingi teema neil landihaaramisega oli. Kala oli meres näha palju, ka päris ilusaid ja suuri isendeid aga enamasti piirdusid kontaktid togimise ja landile järgiajamisega. Paaritunnise püügi järel oli meil siiski paadis neli kala.
Mina tavaliselt kalapüügil pikka lõunat ei pea, piirdun mõne võileiva ja kohviga. Poisiga kalale minnes võtsin kaasa väikese gaasigrilli ja vorste, et tühi kõht päeva ei rikuks. Tuleb tunnistada, et tegelikult on ülimõnus lõuna ajal korraks maale minna, vorsti sussitada ja lihtsalt päikese käes lesida. Võibolla ei oleks chill nii mõnus, kui kalad alles meres ujuksid, aga meil olid sabad paadis ja kõik väga hästi.
Peale lõunat tegime veel väikese tuuri ja Joonatan sai kätte ka teise haugi. Ta on nüüd minuga kolm korda kalal käinud ja olen kindel, et sellel mehel ei ole enam pääsu, temast saab kindlalt kalamees. Näiteks käib tema varajase ärkamise arvestus selle järgi, kas tõusta tuleb nii vara nagu Peipsile mineku hommikul. Püügipäeva lõpetuseks tegime kaldal kaladega pilti ja puhastasime haugid mere ääres ära, kodus on mässamist vähem. Koduteel tegime peatuse ja korjasime emmele peotäie nurmenukkusid, las poeg teab juba varakult, kuidas naistel tuju heaks teha ja nii oma tahtmist saada. Äkki ei pea siis ka homme lasteaeda minema... Kodus esitas Joonatan emale veel ühe küsimuse. Retoorilise. "Kas tänane päev saaks veel parem olla? Ei, enam paremaks midagi minna ei saa," vastas ta ise.
Sellistel hetkedel tunnen ma ühest küljest muidugi kirjeldamatut heameelt, seda võib nimetada tõeliseks kvaliteetajaks lastega. Teisalt tunnen kurbust, et neid hetki on nii vähe ja süüdi olen ma ise. Enamasti suudan ikka enda huvid esiplaanile tõsta ja lähen kalale mõne sõbraga.
Proovin ennast parandada, aga pakkuge teiegi on oma lastele ja lähedastele hetki ja päevi, mis ei unune.
Väike mees oli sel hetkel kindlalt maailma kõige õnnelikum inimene. Joonatanile andsin püügiks legendaarse landi, Stormi Subwarti - algajale on see ideaalne haugipüügipunn, lendab kaugele, ei vaju pusimise käigus põhja ja nagu näha, siis toob ka kala. Haugid olid tegelikult üsna pepsid, kas ei meeldinud neile hele ilm või on suud kudemise järel veel lukus aga mingi teema neil landihaaramisega oli. Kala oli meres näha palju, ka päris ilusaid ja suuri isendeid aga enamasti piirdusid kontaktid togimise ja landile järgiajamisega. Paaritunnise püügi järel oli meil siiski paadis neli kala.
Mina tavaliselt kalapüügil pikka lõunat ei pea, piirdun mõne võileiva ja kohviga. Poisiga kalale minnes võtsin kaasa väikese gaasigrilli ja vorste, et tühi kõht päeva ei rikuks. Tuleb tunnistada, et tegelikult on ülimõnus lõuna ajal korraks maale minna, vorsti sussitada ja lihtsalt päikese käes lesida. Võibolla ei oleks chill nii mõnus, kui kalad alles meres ujuksid, aga meil olid sabad paadis ja kõik väga hästi.
Peale lõunat tegime veel väikese tuuri ja Joonatan sai kätte ka teise haugi. Ta on nüüd minuga kolm korda kalal käinud ja olen kindel, et sellel mehel ei ole enam pääsu, temast saab kindlalt kalamees. Näiteks käib tema varajase ärkamise arvestus selle järgi, kas tõusta tuleb nii vara nagu Peipsile mineku hommikul. Püügipäeva lõpetuseks tegime kaldal kaladega pilti ja puhastasime haugid mere ääres ära, kodus on mässamist vähem. Koduteel tegime peatuse ja korjasime emmele peotäie nurmenukkusid, las poeg teab juba varakult, kuidas naistel tuju heaks teha ja nii oma tahtmist saada. Äkki ei pea siis ka homme lasteaeda minema... Kodus esitas Joonatan emale veel ühe küsimuse. Retoorilise. "Kas tänane päev saaks veel parem olla? Ei, enam paremaks midagi minna ei saa," vastas ta ise.
Sellistel hetkedel tunnen ma ühest küljest muidugi kirjeldamatut heameelt, seda võib nimetada tõeliseks kvaliteetajaks lastega. Teisalt tunnen kurbust, et neid hetki on nii vähe ja süüdi olen ma ise. Enamasti suudan ikka enda huvid esiplaanile tõsta ja lähen kalale mõne sõbraga.
Proovin ennast parandada, aga pakkuge teiegi on oma lastele ja lähedastele hetki ja päevi, mis ei unune.
Lisa kommentaar